Elusloodus ja mets

Võõrliigid on inimtegevuse tagajärjel väljapoole oma looduslikku levilat levinud liigid. Invasiivsed on need võõrliigid, kes on suutnud looduses püsima jääda ning oma arvukuse või elutegevusega ohustavad kohalikku elustikku ja kooslusi. Sageli on võõrliigi uude kohta jõudmise ja invasiivsuse ilmingute vahe väga pikk, mõnikord lausa sadakond aastat. Näiteks leiti verev lemmalts Eesti loodusest esimest korda 1939. aastal, kuid invasiivsuse märgid hakkasid ilmnema alles kümmekonna aasta eest.

Veerev lemmalts

Verev lemmalts. Foto: Madli Linder

 

Seisuga 31.12.2015 on Eestis võõrliike registreeritud kokku 987, kuid kuna seni on puudunud võõrliikide süstemaatiline seire ja inventuurid, võib nende hulk tegelikkuses olla isegi üle kahe tuhande.

Võõrliigid jaotatakse oma ohtlikkuselt neljaks: invasiivsed, potentsiaalselt invasiivsed, mitte-invasiivsed ja määratlemata staatusega. Eestis teadaolevatest võõrliikidest loetakse invasiivseks 63 ja potentsiaalselt invasiivseks 72 liiki, enamiku invasiivsus on määramata.

Liigirühmadest on enim võõrliike taimede (748 liiki ehk üle 75% liikidest), sh soontaimede hulgas (735 liiki), millele järgnevad lülijalgsed 152 liigiga. Ka invasiivsete liikide hulgas on just soontaimed esikohal 44 liigiga.

Võõrliikide jaotus

Võõrliikide jaotus invasiivsuse ja liigirühma järgi Eestis

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 ja kliimamuutustega kohanemise arengukavas aastani 2030 on indikaatoriks ka Eestisse sisse tulnud uute invasiivsete võõrliikide arv aastas. Seni on selleks loetud 2–3 liiki aastas, sihttase on 0–1 liiki aastas.


Vaata lisaks:

 

Looduskaitseseaduse järgi on kaitsealused liigid jaotatud nende ohustatuse järgi kolme kaitsekategooriasse. Kõige ohustatumad liigid kuuluvad I kaitsekategooriasse ning kõige vähem ohustatud III kaitsekategooriasse. I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide nimekirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ning III kaitsekategooria liikide nimekiri keskkonnaministri määrusega. Viimati muudeti kaitstavate liikide nimekirja aastal 2014.

Liikide kaitsekategooriate muudatused 2014. aastal

Liik

Varasem kategooria

Kategooria alates 2014

Saaremaa sõrmkäpp

polnud kaitse all

II

rabaluga

polnud kaitse all

II

pügmee-nahkhiir

polnud kaitse all

II

sinihall luga

I

arvati kaitse alt välja

kare jürilill

III

arvati kaitse alt välja

küürlemmel

III

arvati kaitse alt välja

villane katkujuur

III

arvati kaitse alt välja

müür-nokksammal

III

arvati kaitse alt välja

pehme koeratubakas

I

II

Corda porella

II

III

kivi-lõhiskupar

II

III

sile kardhein

II

III

suurelehine porellak

II

III

eesti soojumikas

III

II

emaputk

III

II

karvane maarjalepp

III

II

kuninga-kuuskjalg

III

II

madal unilook

III

II

meklenburgi timmia

III

II

nõmmnelk

III

II

tundra vesisirbik

III

II

Praegu kuulub I kaitsekategooriasse 64, II kaitsekategooriasse 267 ja III kaitsekategooriasse 237 liiki. Arvuliselt on kõige rohkem kaitse all soontaimeliike, protsentuaalselt aga kahepaikseid ja roomajaid, kellest on kaitse all kõik Eesti liigid. Vetikaliike Eestis kaitse alla võetud pole.

Kaitsealused liigid

Kaitsealuste liikide jagunemine kaitsekategooriatesse liigirühmade kaupa ja kaitsealuste liikide osakaal (%) liigirühma liikide üldarvust

 

Uuendatakse 2018. aastal, kui valmib uus punane nimestik. Eelmine seis aastast 2008.

 

Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, sh Eesti, peavad loodusdirektiivi artikli 17 kohaselt esitama Euroopa Komisjonile iga kuue aasta järel aruande direktiivi rakendamise tulemustest. Aruandes esitatakse üleeuroopalise tähtsusega elupaikade ja liikide seisundihinnangud.

Eesti on aruanded esitanud aastatel 2007 ja 2013. Nende põhjal võib öelda, et Eestis on loodusdirektiivi elupaigatüüpide ja liikide seisund aastatel 2007–2012 paranenud. Euroopa Liidus tervikuna on aga elupaikade ja liikide seisund halvem.

 

Liigid

Soodsas seisundis liikide osakaal on suurenenud nii Eestis kui ka Euroopa Liidus. Halvas või ebapiisavas seisundis liikide hulk on Euroopa Liidus samal ajal suurenenud 52 protsendilt 60 protsendini, Eestis aga langenud 50 protsendilt 35 protsendini. Teadmata seisundis liikide hulk on Euroopa Liidus vähenenud 31 protsendilt 17 protsendini ja Eestis 26 protsendilt 11 protsendini.

Seisundihinnang

Loodusdirektiivi liikide seisundihinnangute protsentuaalsed osakaalud aastate 2007 ja 2013 aruandluse järgi. Eesti ja kogu Euroopa Liidu võrdlus

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 indikaatorite seas on paranenud seisundiga loodusdirektiivi liikide arv. Numbriliste eesmärkide ja saavutustasemete järgi on 2020. aasta sihttase saavutatav – jõudsalt on vähenenud teadmata ja ebapiisavas seisundis olevate liikide arv, suurenenud on soodsas seisundis liikide arv.

Loodusdirektiivi liikide seisundihinnangute arvulised eesmärgid ja saavutustasemed Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012*) ja vahehinnangu (2015*) järgi

 

2012 baastase

2015 saavutustase

2020 sihttase

soodne

23

53

28 liigi seisund paranenud,

kõigi liikide seisundi hinnang teada

ebapiisav

41

27

halb

7

8

teadmata

25

11

kokku

96

99

 

* tasemete aastad kõnealuse arengukava järgi, hinnangud kattuvad 2007. ja 2013. aasta aruandes esitatuga

 

Elupaigatüübid

Soodsas seisundis elupaigatüüpide osakaal on Eestis suurenenud, kuid kogu Euroopa Liidus pisut vähenenud. Halvas või ebapiisavas seisundis elupaigatüüpide osakaal on Eestis vähenenud 50 protsendilt 48 protsendini, Euroopa Liidus tõusnud aga 65 protsendilt 77 protsendini. Teadmata seisundis elupaigatüüpide hulk on vähenenud Euroopa Liidus 18 protsendilt 7 protsendini ja Eestis samal ajal 8 protsendilt nullini.

Hinnang

Loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundihinnangute protsentuaalsed osakaalud aastate 2007 ja 2013 aruandluse järgi. Eesti ja kogu Euroopa Liidu võrdlus

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 indikaatorite seas on paranenud seisundiga üleeuroopaliselt ohustatud elupaigatüüpide arv. Numbriliste eesmärkide ja saavutustasemete järgi on 2020. aasta sihttase saavutatav – jõudsalt on vähenenud teadmata ja ebapiisavas seisundis olevate liikide arv, suurenenud on soodsas seisundis liikide arv.

Loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundihinnangute arvulised eesmärgid ja saavutustasemed Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012*) ja vahehinnangu (2015*) järgi

 

2012 baastase

2015 saavutustase

2020 sihttase

soodne

25

31

14 elupaigatüübi seisund (sh ökoloogiline sidusus) paranenud,
kõigi seisundi hinnang teada

ebapiisav

21

27

halb

9

2

teadmata

5

0

kokku

60

60

 

* tasemete aastad kõnealuse arengukava järgi, hinnangud kattuvad 2007. ja 2013. aasta aruandes esitatuga

 

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 indikaatorite seas on seiratavate liikide ja elupaigatüüpide arv. 2015. aasta vahehindamine näitab, et 2020. aasta sihttase on saavutatav – seiratavate liikide ja elupaikade arv suureneb.

Seiratavate liikide ja elupaigatüüpide arv Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012) järgi

 

2012 baastase

2015 saavutustase

2020 sihttase

loodusdirektiivi liike

74

74

96

linnudirektiivi liike

120

166

221

loodusdirektiivi elupaigatüüpe

26

38

60

I kaitsekategooria liike

54

57

kõik liigid

 

 

 

Kaitstavate alade pindala ja/või selle osakaal Eesti territooriumist on pisut erinevas sõnastuses indikaator mitmetes strateegilistes dokumentides:

 

Kaitstavate alade pindala ja osakaal territooriumist

Arvutustega on hõlmatud keskkonnaregistrisse kantud kehtivad kaitstavad loodusobjektid:

  • kaitsealad (sh rahvuspargid, looduskaitsealad ning maastikukaitsealad ja selle erivormid arboreetumid, pargid ja puistud)
  • hoiualad
  • püsielupaigad
  • kaitstavad looduse üksikobjektid koos kaitsetsoonidega
  • kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid

Aastatel 2004–2006 on juurde arvatud ka Natura 2000 alade kaitseks kehtestatud ajutiste majanduspiirangutega alad.

Kaitstavate alade pindala

Kaitstavate alade pindala aastatel 1999–2016


Ajavahemikul 1999–2003 küllaltki stabiilsena püsinud kaitstavate alade pindala suurenes oluliselt 2004. aastal, kui moodustati Natura 2000 võrgustik. Siis tõusis kaitstavate alade osakaal maismaast 10–11 protsendilt 17 protsendini ja kohe järgmisest aastast 18 protsendini ning on seejärel tasapisi järjest suurenenud. Oluline hüpe toimus ka territoriaalmere kaitstuses, millest 2000. aastate algul oli kaitse all 3%, pärast Natura 2000 võrgustiku moodustamist tõusis aga kaitstava ala pindala osakaal 27–28% juurde. Rohkem on varieerunud kogu veeala kaitstus, mis näiteks 2011. aastal oli 31%, seejärel püsis 28% juures ja on nüüdseks langenud 26 protsendini. Veeala kaitstuse vähenemine on pisut mõjutanud ka kaitstava ala kogupindala osakaalu vähenemist – kui näiteks 2011. aastal oli kaitstava ala kogupindala osakaal 22,7%, siis 2015. aasta lõpus oli see juba 22,2% Eesti territooriumist. 

Seisuga 31.12.2016 oli Eestis kaitse all 18,7% maismaast, 27% territoriaalmerest, 44% suurte järvede pindalast, 26% kogu veealast ja kokku 22% kogu Eesti pindalast.

 

Rangema kaitsekorraga vööndite pindala ja osakaal

Indikaator kajastab keskkonnaregistrisse kantud looduskaitseseaduse alusel kehtestatud kaitstavate alade rangema kaitsekorraga vööndite ehk loodusreservaatide, looduslike sihtkaitsevööndite ning püsielupaikade sihtkaitsevööndite maismaapindala ja selle muutust.

Indikaatori esitamiseks on kaks võimalust: 

Esimene võimalus on rangema kaitsekorraga alade hulka arvata Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) rangema kaitse kaitsekorralduslikesse kategooriatesse kuuluvad alad ehk loodusreservaadid (kategooria Ia) ning kaitsealade looduslikud sihtkaitsevööndid ja püsielupaikade sihtkaitsevööndite rangemini kaitstavad osad (kategooria Ib; kategooria määratakse kaitsekorra järgi).

IUCN

Eestis IUCN‑i rangema kaitsekorraga kategooriatesse (Ia ja Ib) kuuluvate vööndite maismaa-ala pindala aastatel 1994–2016

Säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21 kohaselt pidanuks rangema kaitsekorraga alad moodustama 2010. aastaks vähemalt 5% Eesti territooriumist. IUCN‑i rangema kaitsekorraga kategooriate arvestuses oli 2015. aasta lõpuks Eesti territooriumist rangema kaitse all 4,5%.

Teine võimalus on rangema kaitsekorraga alade hulka arvata loodusreservaadid ja kõik kaitsealade ja püsielupaikade sihtkaitsevööndid. 2015. aasta lõpu seisuga moodustasid loodusreservaadid Eesti maismaaterritooriumist 0,2%. Sihtkaitsevööndid moodustasid maismaaterritooriumist 8,4%. Kokku oli range kaitse all 8,6% maismaaterritooriumist. Võrreldes 2011. aasta seisuga on suurenenud loodusreservaatide ja püsielupaikade maismaaosa pindala, vähenenud aga kaitsealade sihtkaitsevööndite pindalad.

Rangema kaitsega vööndite maismaaosa pindalad ja osakaal Eesti maismaaterritooriumist seisuga 31.12.2015

 

maismaaosa pindala 2015 (ha)

osakaal maismaaterritooriumist (%)

loodusreservaadid

7097

0,2

kaitseala hooldatav sihtkaitsevöönd

164 168

3,8

kaitseala looduslik sihtkaitsevöönd

164 910

3,8

püsielupaiga sihtkaitsevöönd

36 601

0,8

kokku

372 776

8,6

Regulaarselt avaldatavat looduskaitsestatistikat vt EELISe (Eesti Looduse Infosüsteemi) infolehelt.

 

 

Levik

2015. aastal hõlmasid niidud Eesti pindalast ligikaudu 136 364 ha ehk 3,1% (maismaast ilma suurjärvedeta; kui osakaalu arvutamisel võtta arvesse ka Peipsi järv ja Võrtsjärv, on niitude osakaal 3%). Kaitse all on kokku 88 322 ha ehk ligi 65% Eesti niitudest.

Niitude osakaal

Niitude osakaal maakonna pindalast (%) ja kaitsealuste niitude osakaal (%) maakonna niitude pindalast

Hooldustoetuse kõlbulike ja potentsiaalselt kõlbulike poollooduslike alade andmebaasis (keskkonnaregistris) ning Pärandkoosluste Kaitse Ühingu niitude andmebaasis on registreeritud veidi üle 117 000 ha poollooduslikke elupaiku. Loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpideks on neist klassifitseeritud 107 690 ha. Viimaste sekka ei ole siinkohal arvestatud niitude ja soode üleminekualal paiknevaid soostunud niitusid ja liigirikkaid madalsoid ehk elupaigatüüpi koodiga 7230 kuuluvaid poollooduslikke kooslusi.

Elupaikade levik

Loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpide levik Eestis hooldustoetuse kõlbulike ja potentsiaalselt kõlbulike poollooduslike alade andmestiku ning Pärandkoosluste Kaitse Ühingu niitude andmebaasi järgi. Neljakohalised numbrid tähistavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide koode ja tärnid nende järel esmatähtsaid elupaigatüüpe

 

Hooldatavate poollooduslike koosluste pindala

Veel sajand tagasi Eestis laialt levinud poollooduslike koosluste pindala hakkas pärast teist maailmasõda kiiresti vähenema. Käsitsitöö asendumine suurtootmise ja intensiivpõllumajandusega põhjustas väheviljakate ja raskesti majandatavate rohumaade kasutusest välja jäämise, võssa kasvamise ning ajapikku metsaga kattumise.

Poollooduslike kooslustega seotud liigilise ja maastikulise mitmekesisuse taastamiseks  ja säilitamiseks on eesmärgid seatud mitmes strateegilises dokumendis. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 ja poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014–2020 seavad eesmärgiks, et aastaks 2020 on taastatud ja hooldatavate poollooduslike koosluste pindala 45 000 ha. Hooldatud poollooduslike koosluste pindala ning poollooduslike koosluste kogupindala ja osatähtsus Eesti territooriumist on indikaatorid ka kogumikus „Säästva arengu näitajad 2015“ ja Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030.

Eesti maaelu arengukavas, mille meetmetest makstakse poolloodusliku koosluse hooldamise toetust, on indikaatorina nimetatud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saajate arv ja toetust saanud alade kogupindala.

Perioodil 2007–2011 kasvas toetuse abil hooldatud poollooduslike koosluste pindala umbes 15 000 hektarilt enam kui 23 000 hektarile (taotleti umbes 16 000 kuni 25 000 ha). Aastatel 2012–2015 on heakskiidetud pindala varieerunud umbes 23 000 ja 25 000 ha vahel (taotletud pindala jäi 25 000 ja 27 000 ha vahele).

Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus aastatel 2011–2015

Aasta

Toetuse
saajate arv

Heakskiidetud
pindala (ha)

Väljamakstud
summa (eurot)

2011

916

23 448

4 412 683

2012

913

24 555

4 344 073

2013

934

23 400

4 355 694

2014

873

23 649

4 498 485

2015

817

24 933

3 799 514

Andmed: PRIA, Keskkonnaamet

Poollooduslike koosluste hooldamise toetust saab taotleda kaitstaval loodusobjektil asuvatele ja keskkonnaregistrisse kantud hoolduskõlbulikele poollooduslikele kooslustele nende niitmiseks või karjatamiseks. Toetuse ühikumäär on olenevalt niidu tüübist ja omadustest 85–450 eurot hektari kohta aastas. Toetusega seonduvat korraldab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). 

 

Levik

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt aastatel 2008–2011 koordineeritud Eesti soode inventuur koos hilisemate parandustega hõlmab ligi 240 000 ha Eestimaa soid ehk 5,3% Eesti territooriumist (osakaalu arvutamisel arvesse võetud maismaa koos Peipsi järve ja Võrtsjärvega). Kui sellele lisada 2012. aasta CORINE maakatteandmebaasist lisanduvad looduslikud sooalad, on Eesti soode pindala ligi 331 500 ha ehk 7,6% Eesti pindalast (maismaast ilma suurjärvedeta; kui osakaalu arvutamisel võtta arvesse ka Peipsi järv ja Võrtsjärv, on soode osakaal 7,3%). See on märgatavalt vähem kui laialt levinud teadmine, et Eesti territooriumist moodustavad sood 22%. Erinevus tuleneb sellest, et nimetatud 22% hulka arvatakse ka soostunud metsad ja rohumaad ning degradeerunud sood ehk kõik turbaga seotud alad, sõltumata sellest, kui paks on turbalasund ja kas seal turbaladestumine jätkub või hoopis väheneb.

Kaitse all on ligi 229 000 ha ehk 69% Eesti soodest. Loodusdirektiivi sooelupaigatüüpidest leidub Eestis kõige rohkem rabasid (elupaigatüübi kood 7110*) – ligikaudu 135 000 ha.

Soode levik

Soode osakaal (%) maakonna pindalast ja kaitstavatele aladele jäävate soode osakaal (%) maakonna soode pindalast

Sooelupaigad

Loodusdirektiivi sooelupaigatüüpide levik Eestis ELFi koordineeritud soode inventuuri andmestiku järgi. Neljakohalised numbrid tähistavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide koode ja tärnid nende järel esmatähtsaid elupaigatüüpe

 

Taastatud loodusliku veerežiimiga sookoosluste pindala

20. sajandil rajatud laiaulatuslik kuivenduskraavide võrgustik mõjutas Eesti soid negatiivselt ja suur osa kunagisi sooelupaiku on tänaseks kadunud. Seetõttu on viimastel aastatel tõusnud päevakorda rikutud soode veerežiimi ja looduslikkuse taastamine. Soode taastamistööde käigus likvideeritakse muu hulgas kuivenduskraave ja vajaduse korral avatakse soomaastikku.

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 ja kaitstavate soode tegevuskavas aastateks 2016–2023 on võetud eesmärgiks, et aastaks 2020 on kaitstavatel aladel taastatud 10 000 ha madal- ja siirdesoid ning rabade servaalasid.

2016. aasta alguseks oli taastatud veerežiimiga sooelupaikade pindala tõusnud ligi 2000 hektarini.

Taastatavate alade nimekirjas on 89 sooala. Vt alade nimekirja, kaarti jm lisainfot siit.

 

Korrastatud jääksoode pindala

Eestis on pärast turba kaevandamist maha jäetud turbaalasid ehk jääksoid ligikaudu 80, kogupindalaga 9800 ha (kaitstavatel aladel ligikaudu 500 ha [1]. Jääksood taimestuvad väga aeglaselt ning avaldavad keskkonnale negatiivset mõju (süsihappegaasi emissioon, kohaliku veerežiimi mõjutamine, tuleohtlikkus), mistõttu on nende taastamine lähiaastatel üks looduskaitseliste tegevuste prioriteetidest. Taastamise eesmärk on luua ja kujundada tingimused, mis võimaldaksid soostumisprotsessi taastumist, jääksoode metsastamist või muul viisil korrastamist.

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 on seatud eesmärgiks, et aastaks 2020 on korrastatud jääksoode pindala Eestis 1000 ha. 2015. aasta seisuga oli saavutustase (alates baastasemest 0 ha aastal 2012) 177 ha.

Korrastatavate alade kaarti vt siit.

------------------

[1] Eesti mahajäetud turbatootmisalade revisjon. Geoloogiakeskus 2005–2008. 1. etapp, 2. etapp, 3. etapp, 4. etapp.

 

 

Levik

Riikliku statistilise metsainventeerimise (SMI) 2016. aasta andmetel oli Eesti metsamaa pindala 2 312 400 ha. See moodustab 51% Eesti kogupindalast[2] ja 53% pindalast ilma suurjärvedeta[3]. Metsaga kaetud metsamaa pindala oli 2016. aastal 2 143 700 ha, mis teeb osakaaluks Eesti pindalast koos suurjärvedega 47% ja ilma suurjärvedeta 49%. Võrreldes 2015. aasta SMI tulemustega ei ole osakaalud muutunud. 2014. aastaga ei ole praegu tulemused otseselt võrreldavad, kuna 2015. aastast on kasutusel uus täpsustatud metoodika.

Sarnase tulemuse annab Eesti topograafia andmekogu (ETAK) 2016. aasta aprilli alguse väljavõte, mille järgi on Eestis metsa 2 334 203 ha ehk 51% Eesti maismaaterritooriumist (koos Peipsi ja Võrtsjärvega) ja 54% ilma suurjärvedeta. Kaitstavatele aladele jääb metsi (ETAK‑i metsaklassi alusel) kokku veidi üle 424 000 ha ehk umbes 18%. Viimastest on looduskaitseseaduse alusel kehtestatud rangeima kaitsega vööndites ehk loodusreservaatides ning kaitsealade ja püsielupaikade sihtkaitsevööndites metsa ligikaudu 199 000 ha ehk umbes 8,5% kõigist metsadest.

Metsade levik

Maakondade metsasus ning kaitsealuse metsa ja range kaitserežiimiga vöönditesse (loodusreservaadid, sihtkaitsevööndid) kuuluvate metsade osakaal (%) maakonna metsadest ETAKi metsaklassi alusel

Loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpidest on Eestis kõige rohkem vanu loodusmetsi ehk läänetaigat (elupaigatüübi kood 9010*) – 117 900 ha. Sellele järgnevad siirdesoo- ja rabametsad (91D0*) – 83 800 ha – ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) – 43 600 ha.

Elupaikade levik

Loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide levik Eestis EELISi Natura 2000 elupaikade andmestiku järgi. Neljakohalised numbrid tähistavad loodusdirektiivi elupaigatüüpide koode ja tärnid nende järel esmatähtsaid elupaigatüüpe

------------------

[2]4 533 500 ha
[3]4 349 600 ha

 

Rangelt kaitstavate (tüpoloogiliselt esinduslike) metsade osakaal

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 ja Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 seavad eesmärgiks, et aastaks 2020 on rangelt kaitstavate tüpoloogiliselt esinduslike metsade osakaal metsamaa pindalast 10%.

Sama indikaator on keskkonna ja elurikkuse valdkonna mõõdikuks Keskkonnaministeeriumi valitsemisala arengukavas aastateks 2018–2021 ning sisult sama indikaator on seatud mõõdikuks ka Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 ja kogumikus „Säästva arengu näitajad 2015“.

SMI metoodikas loetakse rangelt kaitstava metsa hulka (nimetatud ka hoiumetsaks) lisaks loodusreservaatidele ja sihtkaitsevöönditele ka I kaitsekategooria liikide elupaigad, samuti vääriselupaigad ning kavandatavad kaitsealad vastavalt planeeritud režiimile.

SMI 2015. aasta andmetel on range kaitse all metsa 238 800 ha ehk 10,3% metsamaa kogupindalast.

Rangelt kaitstavate metsade osakaalu ja tüpoloogilise esinduslikkuse eesmärkide täitmise hindamiseks on moodustatud riigiasutuste ja valitsusväliste organisatsoonide esindajatest koosnev töörühm. Töörühm on kokku leppinud, et rangelt kaitstava metsa hulka arvatakse nii juba kaitse all olevad kui ka projekteeritavad loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid, kõik riigimaal olevad vääriselupaigad olenemata nende pindalast ja lepinguga vääriselupaigad eramaal.

Sellise määratluse alusel 2016. aasta algul 30.11.2015 andmete põhjal teostatud analüüsi tulemusel[4] on rangelt kaitstava metsa pindalaks hinnatud 223 261 ha ja koos projekteeritavate aladega 240 326 ha, mis teeb osakaaluks SMI 2015. aasta andmetel arvutatud metsamaast vastavalt 9,7% ja 10,4%.

Samas näitas viimati mainitud analüüs, et kuigi rangelt kaitstava metsaala kogupindalalt on looduskaitse ja metsanduse arengukavade eesmärk saavutatud, peab rangelt kaitstava metsa tüpoloogiline esinduslikkus suurenema, mis eelkõige tähendab laane‑ ja salumetsadele täiendava range kaitse tagamist.

------------------

[4]Vaata: http://www.envir.ee/sites/default/files/metsade_range_kaitse_2016_alohmus.pdf

 

Vt ka Keskkonnaagentuuri iga-aastasi ulukiasurkondade seisundi ülevaateid ja küttimissoovitusi.

 

Suurkiskjate pesakondade arv

Suurkiskjate puhul kasutatakse nende populatsioonide kevadise absoluutarvukuse hinnangute asemel mõõdikuna pesakondade arvu, mis annab täpsema pildi suurkiskjate tegelikust levikust ja asurkondade elujõulisusest ning on seega ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisel paremini kasutatav. Absoluutarvukuse hinnangud kipuvad populatsioonide suurust samade isendite erinevates kohtades korduva loendamise tõttu üle hindama. Pesakondade arv on otseselt seiratav parameeter ja sellest tuletatakse liigi asurkonna sügisene üldarvukus. Pesakondade arv väljendab lisaks populatsiooni suurusele ka juurdekasvu.

Eesmärgiga säilitada Eestis hundi, ilvese ja pruunkaru populatsioonide soodne seisund, arvestades seejuures nii ökoloogiliste, majanduslike kui ka sotsiaalsete aspektidega (vajadusega arvukust samal ajal ka kontrolli all hoida), on suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas aastateks 2012–2021 seatud eesmärgiks säilitada iga-aastaselt

  • 15–25 kutsikaga hundikarja (asurkonna üldarvukus ligikaudu 150–250 isendit) olemasolu
  • 100–130 pojaga ilvese pesakonna (asurkonna üldarvukus ligikaudu 600–780 isendit) olemasolu enne jahihooaja algust (sügisel)
  • vähemalt 60 sama aasta pojaga karu pesakonna (asurkonna üldarvukus ligikaudu 600 isendit) olemasolu.

Seisund

Suurkiskjate soodsa seisundi säilitamiseks vajalikud pesakondade piirarvud ja pesakondade arv aastatel 2003–2016

Hunt eelistab elupaigana varjulisi metsi, rabasid ja võsastikke. Vähem võib teda kohata piirkondades, kus leidub enam tehnogeenseid ja kultuurmaastikke.

Kogutud vaatlusandmete ja küttimisinfo põhjal oli 2016. aastal Eestis kokku 27 hundi pesakonda (hundikarja, kus sündisid kutsikad). Eesti mandriosa asustas 26 ja Saaremaad üks pesakond. 2015. aastaga võrreldes on Mandri-Eesti hundi pesakondade arv jäänud samaks. 27 hundikarjast viis elasid Eesti-Läti piirialadel ja kasutasid oma elualana mõlema riigi territooriumi, mistõttu saab neid vaid osaliselt meie huntide hulka lugeda. Kui veel 2014. aastal ei täheldatud hundi kohalikku järelkasvu koguni viies Mandri-Eesti maakonnas, siis 2016. aastal ei olnud hundi kohalikku järelkasvu vaid Hiiumaal. See viitab hundi leviku ühtlustumisele Mandri-Eestis.

Pruunkaru eelistab elupaigana metsamassiive, kus leidub nii mahalangenud puid kui ka rabalaike. Eestis on pruunkaru levinud üle kogu mandriosa; Lääne-Eesti saartel aga pruunkarude asurkond puudub. Enim leidub karusid Ida- ja Lääne-Virumaal.

2016. aastal registreeriti Eestis kokku 71 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Võrreldes 2015. aastaga on see arv mõnevõrra kasvanud, kuid pisut pikemat perioodi vaadeldes viitab see pigem arvukuse taastumisjärgsele stabiliseerumisele, väljendades osades maakondades kasvu- ja osades kahanemistendentsi. Karu populatsiooni üldsuurust võib Eestis hinnata 2016. aasta sügise seisuga jätkuvalt ligikaudu 700‑isendiliseks ja üldseisundit heaks.

Ilves eelistab elupaigana tihedaid okaspuumetsi, kuid neid võib kohata ka segametsades. Eestis asustab ilves kogu mandrit ja saari. Väikseim on ilvese asurkond Saaremaal, kus viimastel aastatel pole registreeritud ühtegi pesakonda.

Seire andmetel oli 2016. aasta sügisel Eestis 53 ilvese pesakonda, kahel varasemal aastal oli neid üle kuuekümne. Pesakondade arv on kahanenud aastaga 14% ning kahanemine on toimunud enamikus maakondades. Kuigi ilvese toidubaas on märkimisväärselt paranenud ehk metskitse arvukus oluliselt tõusnud, ei ole ilvese asurkond suurenema hakanud. See viitab asjaolule, et teatud jahivälised suremustegurid (meie tingimustes eelkõige kärntõbi ja salaküttimine) pärsivad jätkuvalt olulisel määral juurdekasvu ning neist tingitud suremusmäär on kokkuvõttes populatsiooni juurdekasvumäärast kõrgem. Ilvese populatsiooni üldarvukust võib 2016. aasta sügise seisuga hinnata umbes 350 isendile, asurkonna üldist seisundit aga väga halvaks.

Ilvese ja hundi populatsioonide optimaalne arvukus on indikaator ka Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020.

 

Kütitud suurkiskjate arv

Eesti suurkiskjate asurkondade elujõulisuse säilitamiseks on vaja vältida juurdekasvumäära ületavat küttimismahtu ja hoida küttimisvalimi soolis-vanuseline struktuur võimalikult sarnane loodusliku asurkonna struktuurile.

Kütitute arv

Kütitud suurkiskjate arv aastatel 2003–2016

Ilveseid 2016. aastal ei kütitud, 2014. aastal lasti kaks ilvest. 2015. aastal lasti kokku 19 ilvest. 2015. aasta küttimiskvoot oli määratud liiga optimistlikust juurdekasvuprognoosist lähtuvalt, mis reaalsuses ei täitunud. Ilvese pesakondade arv on olnud alla soodsa seisundi säilitamiseks vajalikku miinimumi juba aastast 2012 ja 2013. aastast prognoositud arvukuse tõusu toimunud ei ole, mis viitab jahivälise suremuse seni arvatust oluliselt suuremale määrale.

Karusid kütiti 2016. aastal kokku 55 (limiit oli 56), mis on viimase nelja aasta kõrgeim näitaja. Limiidist üle kütiti üks isend nii Järvamaal kui ka Tartumaal. Limiidi suurendamist on võimaldanud head juurdekasvunäitajad ning ka järgmisel hooajal on võimalik sarnase küttimislimiidiga jätkata.

Hunte kütiti 2016. aasta jahihooajal kokku 114, küttimiskvoot oli 117 isendit. Mandri-Eestis kütiti kokku 108 hunti, mis on 20 isendi võrra enam kui 2015. aastal. 2015. aastal viidi huntide arvukus piisaval määral alla nii Saaremaal kui ka Hiiumaal, mistõttu lähtusid 2016. aasta küttimismahud (vastavalt viis isendit ja üks isend) jätkusuutlikkuse printsiibist. Määratud limiidist üle kütiti hunte Järvamaal (üks) ja Viljandimaal (kaks), mõlemal juhul oli tegemist probleemidega jahi korraldamisel.

 

Sõraliste arvukus ja küttimine

Sõraliste puhul on kuni tänaseni kasutatud jahipiirkonna kasutajate antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele. Alates aastast 2006 on kasutusel ka talvise ruutloenduse käigus loendatud jäljeridadest arvutatud jäljeindeksid (alates aastast 2011 on need arvutatud korrigeerituna jäljeradade võimaliku maksimaalse vanuse suhtes). Alates 2015. aastast viiakse üle Eesti paiknevatel seirealadel läbi hirvlaste pabulahunnikute loenduseid, mille tulemusena leitavad pabulaindeksid aitavad senisest märksa kõrgema usaldusväärsusega tuvastada hirvlaste arvukuses toimuvaid muutuseid.

Jäljeloendust kehvade lumeolude korral teha ei saa ning teatud aastate puhul (k.a 2016/2017 talv) ei ole adekvaatse arvukushinnangu andmiseks vajalikku loendusmahtu saavutatud. Pabulaloenduse tulemuste aegrida on aga veel lühike. Seetõttu kõrvutame siinkohal sõraliste küttimisandmed jahimeeste hinnangutega. Erandiks on metskits, kelle puhul on jahipiirkonna kasutajate antavad hinnangud tugevasti alahinnatud, mistõttu tema arvukuse muutuste kirjeldamiseks esitame jäljeindeksi.

Metssiga võib suvel kohata niisketes leht- ja segametsades, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikutes.

2014. aasta sügisel Eesti lõunaserva jõudnud sigade Aafrika katk (SAK) on 2017. aasta kesksuvise seisuga haaranud peaaegu kogu riigi mandriosa ja Saaremaa. Seakatku levik pole veel küündinud vaid Läänemaa põhja ja Harjumaa loodeserva ning katkust puutumata on ka Hiiumaa ja Muhumaa ning Vormsi saar.

Katku tõttu ja sellega kaasnevate riskide vähendamiseks rakendatud tugevam küttimissurve on tänaseks kaasa toonud metssea arvukuse drastilise languse katkust mõjutatud aladel. Kahe aastaga on jahipiirkonna kasutajate antavad hinnangud metssea arvukusele kokkuvõttes langenud enam kui kolm ja pool korda – 20 600 isendilt 2015. aasta kevadel 5620 isendile 2017. aasta algul. Tõenäoliselt on metssea arvukuse langus olnud veel ulatuslikum, sest viimaste aastate küttimisandmed näitavad selgelt, et metssea tegelik arvukus eelnevatel aastatel oli jahipiirkonna kasutajate antud hinnangutega võrreldes oluliselt kõrgem. 2016/2017 jahihooajal kütiti Eestis kokku 17 610 metssiga, mis on küll pea kaks korda vähem kui aasta varem, kuid arvestades, et jahihooaja alguseks oli SAK mõjul juba poolel riigi territooriumist metssea arvukus oluliselt langenud ning jahihooaja lõpus oli katku mõjudest puutumata vaid väike osa riigist, siis võib küttimistulemust pidada igati heaks.

Metssiga

Metssea arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2017

Põdra elupaigaks on nii jõgede-, järvede-, sooderikkad suuremad metsaalad kui ka noorendikud ja võsastikud. Sageli võib teda kohata ka metsade lähedusse jäävatel põldudel. Talvel liigub ta kuivemates ja suvel märjemates kohtades.

2016. aasta jahihooajal püstitati Eestis juba teist aastat järjest uus küttimisrekord – 7390 põtra. Teadaolevalt ei ole kunagi varem ametlik põtrade küttimine Eestis ületanud 7000 isendi piiri. Võrreldes varasemaga suurenesid küttimismahud kõikides maakondades peale Pärnu- ja Hiiumaa.

Viimase paari aasta rekordilised põtrade küttimismahud ei ole aga enamikus Eesti jahipiirkondades toonud kaasa põdra arvukuse olulist langust ja see püsib ulatuslike metsakahjustuste tekke riske silmas pidades liiga kõrgel tasemel. Jahimeeste hinnangul oli põtra 2017. aastal 11 400 isendit, mis on ligikaudu sama mis 2016. aastal. Viimasel kolmel aastal üle Eesti kokku 47 erineval seirealal läbi viidud pabulaloenduse tulemused viitavad aga 25–35% võrra kõrgemale põtrade üldarvukusele, mis on viimaste aastate kõrgeid küttimismahte ja põdraasurkonna juurdekasvu võimet silmas pidades oluliselt realistlikum.

Põder

Põdra arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2017

Punahirv elab lagendikega vahelduvas alusmetsarohkes lehtpuu-segametsas, raiesmikel, sageli põldudel ja heinamaadel.

2017. aasta kevadeks kogunenud seireandmed (jahipiirkondade kasutajate hinnangud ja ruutloenduse tulemused) näitavad punahirve arvukuse jätkuvat suurenemist ja seda vaatamata 2016. aasta jahihooajal uue rekordtaseme saavutanud küttimisele. 2016. aasta jahihooajal kütiti Eestis kokku 1664 punahirve, mis on eelneva aastaga võrreldes ligi kolmandiku võrra enam. Sealjuures suurenes kütitud hirvede arv nii saartel kui ka Mandri-Eestis. Punahirve arvukus on jahipiirkondade kasutajate hinnangul suurenenud nii Saaremaal kui ka Hiiumaal, üsna samale tasemele on see jäänud aga Mandri-Eestis. Esimesed hirved on nüüdseks loendatud ka Harjumaal.

Punahirv

Punahirve arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2017

Metskits eelistab elupaigana mosaiikset kultuurmaastikku (põldudevahelised metsatukad, metsaservad) ja väldib suuri metsi.

Metskitse arvukus langes järsult 2010. ja 2011. aasta lumerohkete talvede järel. Sellega langes viimase kolmekümne aasta madalaimale tasemele ka kütitud metskitsede arv. Koos asurkonna seisundi paranemisega ning asustustiheduse tõusuga on kogu Eestis oluliselt suurenenud ka metskitse küttimismahud.

2016. aasta jahihooajal kütiti Eestis 11 000 metskitse. Aasta varasemaga võrreldes kasvas kütitud metskitsede arv üle 75%. Sarnaselt eelneva jahihooajaga kütiti metskitsi kõige enam Saare-, Põlva- ja Tartumaal. Kui aasta varem ei kütitud ühtegi metskitse ligikaudu 8% jahipiirkondades, siis 2016. aastal jäi kitsejaht pidamata vaid ühes jahipiirkonnas.

Metskits

Metskitse jäljeindeks ja küttimismahud 1992–2017

Märgatavalt tõusnud (30%) on ka metskitse suhtelist asustustihedust ja selle muutusi iseloomustav talviste jäljeloenduste tulemusel saadud jäljeindeks. Paraku jäi taaskord kesiste lumeolude tõttu 2017. aasta jäljeloenduste maht soovitust oluliselt tagasihoidlikumaks ning koguni kaheksas maakonnas jäid enam kui pooled loendusruutudest läbimata.

Metskitse arvukuse tõusu kinnitavad ka jahipiirkonna kasutajate antud arvukushinnangud, mis on Eesti kokkuvõttes aasta varasemaga suurenenud 11,5% võrra. Maakondade lõikes on arvukushinnangud enim kasvanud Rapla-, Pärnu- ja Ida-Virumaal. Arvukushinnangutes paistavad silma küttimisandmetega sarnased piirkondlikud erinevused. Jahipiirkonna kasutajate antud arvukushinnanguid tuleb metskitse puhul käsitleda kui indekseid, mille seos reaalse arvukusega võib aastati ning jahipiirkonniti kõikuda väga suures ulatuses. Varasematele kogemustele tuginevalt võib metskitse arvukus ja asustustihedus olla keskeltläbi 2,5–3,5 korda kõrgem sellest, mis saadakse jahipiirkonna kasutajatelt kogutud hinnangute kokkuliitmisel.

Metskitse asustustiheduse olulist tõusu näitavad ka üle Eesti paikneval 47 seirealal kolmandat aastat järjest teostatud pabulaloenduse tulemused. Võrreldes 2015. ja 2016. aasta pabulaloenduse tulemustega on metskitse pabulaindeksi (pabulahunnikute arv 1 km loendusmarsruudi kohta) tõus enamikul seirealadest olnud lausa hüppeline.

 

Ulukikahjustused

Suurkiskjakahjud

Eestis hüvitatakse looduskaitseliselt oluliste loomaliikide tekitatud kahjustused ja kahjude ennetamiseks tehtud kulutused. Selle looduskaitselise meetme eesmärk on lisaks tekitatud kahjude otsesele korvamisele laiemalt ka inimese ja looduse suhetes tasakaalu hoidmine ning loodust arvestava jätkusuutliku keskkonnakasutuse arendamine. Hüvitamine toimub looduskaitseseaduses ja keskkonnaministri määruses sätestatud korra järgi. Kahjustustega seonduva üle peab arvestust ja hüvitamist korraldab Keskkonnaamet.

Suurkiskjate tekitatud kahjustused (näiteks murtud põllumajandus- või lemmikloom, kahjustatud mesitaru) hüvitatakse kahjusaajale kuni 100% ulatuses, lahutades omavastutuse määra 64–128 eurot aasta kohta. Kahjude vältimiseks tehtud otsesed kulutused hüvitatakse 50% ulatuses, ühele isikule kuni 3200 eurot aastas. Kahjude vähendamine on üks eesmärk ka suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas aastateks 2012–2021.

Kahjud

Hundikahjujuhtumite ja murtud kariloomade (veised, lambad) arv ning kahjustatud mesitarude arv aastatel 2007–2016

2016. aastal oli karu rünnakuid mesilatele märksa vähem kui kahel varasemal aastal ning võrreldes 2015. aastaga registreeriti enam kahjustusi vaid Lääne-Virumaal ja Tartumaal.

Hundi tekitatud kahjustuste hulk (murtud kariloomade arv) 2016. aastal langes. Suuremal määral väljendus see saartel ja vähemal määral mandril. Langus oli suurim Hiiumaal, kus murti vaid kolm lammast (2015. aastal 124). Saare maakonnas registreeriti 2016. aastal enamik juhtumeid Muhumaal, kus toimetas aasta läbi üksik isahunt, kes suudeti alles jahihooaja lõpus ära küttida. Tema ohvriks langes 2016. aastal 29 ründejuhtumis kokku 88 lammast ja neli veist (lisaks 2017. aasta algul neljas ründes veel üheksa lammast). Samal ajal murti Saaremaal, kus oli hunte kümmekond, kümnes ründejuhtumis kokku 57 lammast. Mandri-Eestis olid suurimad kahjustused Harjumaal, millele järgnesid Rapla- ja Võrumaa. Harjumaal oli enamik kahjustustest kontsentreerunud ühe hundikarja territooriumile maakonna keskosas, kust hooaja lõpuks kokku 10 hunti ära kütiti.

Hundikahjustuste hulga olulise vähenemise põhjuseks võib olla metskitse arvukuse tõus. Varasematel aastatel domineerisid hundi toidus metssead, kellest toitumine käis aga noortel iseseisvat elu alustavatel kogemusteta huntidel üle jõu, mistõttu tuli puuduv toiduosa leida mujalt. Tihtilugu avaldus see hõlpsalt kättesaadavate kariloomade murdmises. Viimasel kahel aastal on metskitse arvukus oluliselt suurenenud ning liik on hakanud hundi toidulaual domineerima, mistõttu tulevad just noored hundid metsast kättesaadava ressursiga märksa paremini toime kui metskitse poolest vaesetel aastatel. Seda asjaolu kinnitab ka hundiasurkonna telemeetriauuringutes kogutud andmestik.

KahjudHundikahju Karisöödil. Foto: Keskkonnaamet

Põdrakahjustused okaspuudel

Koos põdra arvukuse kasvuga suurenevad ka põdra tekitatud metsakahjud, eriti noortes männikultuurides. Kahjustuste ulatus on piirkonniti ja aastati erinev. Kahjustustest hoidumisel on suur roll põdra mõõduka asustustiheduse säilitamisel.

Põdra tekitatud värskete kahjustuste hindamiseks seiravad Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet kevaditi seirealadel, juhuslikult valitud põdrale toitumiseks atraktiivsetes 5–15 aastastes männinoorendikes ja 30–60 aastastes kuusikutes värskeid ehk viimase talve jooksul tekitatud puude vigastusi.

Põdrakahjud

Kahjustatud okaspuude osakaalud seirealadel

2017. aastal seiratud männinoorendikes oli värskete vigastustega mändide osakaal keskmiselt 7,3%, mis jäi sisuliselt samale tasemele kui 2016. aastal (7,1%) ning oli pisut väiksem 2015. aastal (7,9%) tuvastatust.

Maakonniti suurenes vigastatud mändide osakaal Lääne-, Järva-, Jõgeva-, Hiiu-, Ida-Viru- ja Tartumaal, langes aga Lääne-Viru-, Saare- ja Põlvamaa proovitükkidel. Sarnaselt 2016. aastaga oli värskete vigastustega mändide osakaal kõrgeim Järva- ja Raplamaal ning nende kõrval nüüd ka Läänemaal.

Värskete vigastustega mändidega proovitükkide osakaal kõikidest 2017. aastal vaadatud proovitükkidest oli 46,5% (2016. aastal 49,7% ja 2015. aastal 52,1%) ja oluliste uute vigastustega mände täheldati 39,3% (2016. aastal 44,8% ja 2015. aastal 45,6%) vaadeldud proovitükkidest.

Sarnaselt männinoorendike kahjustustega jäi kõikide proovitükkide kokkuvõttes põdra tekitatud värskete koorevigastustega kuuskede osakaal 2017. aastal seiratud keskealistes kuusikutes eelneva kahe aastaga võrreldes samale tasemele. Kõige enam esines neid Järvamaal, kus värskeid kahjustusi esines ühel kuusel sajast. Seiratud kuusikute kokkuvõttes esines värskeid vigastusi kuuskedel keskmiselt ühel-kahel puul tuhandest (0,16%), sealhulgas kasvule olulisi värskeid vigastusi keskmiselt ühel puul tuhandest (0,1%).

Kogu seireperioodi (2010–2017) muutuste interpreteerimist raskendab algusaastate väike valim (seiratud kuusikute hulk on järjest tõusnud 126-lt 707‑ni ja männikute hulk 288‑lt 1025‑ni).

Siinkohal tuleb tähele panna, et metsakahjustuste määrade ja põtrade arvu muutuste vahele ei saa üheselt panna võrdusmärki, sest põdrakahjude kujunemine (põdra koormus noorendikele) sõltub väga suurel määral ka talve ilmastikutingimuste eripäradest ning alternatiivsete toidutaimede olemasolust ja kättesaadavusest. Olulist mõju kahjustuste kujunemisele avaldavad kindlasti ka piirkonnas läbiviidud metsaraied ning rakendatud metsahooldusvõtted. Kahjustuste ohu puhul võiks nii mõnelgi juhul olulist abi olla raiete kaalutletud edasilükkamisest ja madalamast/turvalisemast raiekraadist noorendike valgustamisel.

Ulukikahjustused metsakaitseekspertiiside alusel

Lisaks seirealadel tehtavale kahjustatud okaspuude seirele registreeritakse ulukite tekitatud kahjustused Keskkonnaameti tehtavates metsakaitseekspertiisides (MKE). MKE-de infot saab kasutada abimaterjalina maakondlikes jahindusnõukogudes küttimismahtude määramiseks, sh küttimise suunamiseks enam kahjustatud jahipiirkondadesse. MKE-de algandmetest saab arvutada ka indekseid, nt kahjustuste pindala ja jahipiirkonna, maakonna või noorendike pindala suhet.

Näitena on siinkohal maakonniti näidatud ulukite hulgas peamise metsakahjustaja põdra värskete kahjustuste pindalad ehk alad, kus peamiseks kahjustajaks on MKE-s märgitud põder. Aastatel 2013–2016 registreeriti enim kahjustusi Pärnumaal, aastati kerkivad esile ka Viljandi-, Järva-, Tartu- ja Valgamaa.

Põder

Põdrakahjustustega alade pindalad metsakaitseekspertiiside järgi aastatel 2013–2016

Regionaalselt väljenduvad hästi punahirve kahjustused. Punahirv on seni kõige laiemalt levinud Saaremaal ja just seal on olnud probleeme ka tema põhjustatud kahjustustega. Saaremaa MKE-des on juhtumeid, kus peamine kahjustaja on punahirv, registreeritud nii aastal 2015 kui ka 2016. Aastal 2016 on punahirv peamise kahjustajana märgitud ka Hiiumaal ja Valgamaal (kummaski maakonnas üks juhtum).

Teiste liikide (registreeritakse ka metssea, metskitse, kopra jt kahjustused) puhul viimaste aastate MKE-dest nii selgeid mustreid välja ei saa tuua. Terviklik tabel 2013–2017 MKE-de koondatud ulukite metsakahjustuste andmetega on kättesaadav siin: http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/kuttimine.

 

 

Viimati uuendatud: 6. November 2017

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.