Vesi

Punktreostusallikateks nimetatakse kindla asukohaga seotud konkreetseid objekte (vee valdkonnas nt reoveepuhastite „toruotsad“ ehk heitveelaskmed, tööstusettevõtete heitvee väljalaskmed, sadeveelaskmed jmt), mille kaudu juhitakse keskkonda heitvett ja koos sellega saasteaineid. Punktreostusallikateks loetakse ka näiteks loomalaudad, sõnnikupatareid või muud taolised piiritletavad objektid, millest satub keskkonda saasteaineid.

Heitvee keskkonda juhtimiseks on veeseaduse kohaselt vaja vee erikasutusluba. Vee erikasutajad esitavad kord aastas oma veekasutuse aruande, kus muu hulgas teavitavad ka oma reostuskoormustest. Vee erikasutajate esitatud aruandluse põhjal koostab Keskkonnaagentuur Eesti veekasutuse koondülevaate.

Indikaator näitab heitveega keskkonda, peamiselt pinnaveekogudesse juhitud saasteainete koguseid aastas ehk aastast reostuskoormust terve Eesti kohta summaarselt. Summeeritud on vaid vee- või muu keskkonnaloa alusel raporteeritud heitvee koormused, seega võib tegelik reostuskoormus olla veidi suurem. Reostuskoormused on esitatud tuhandetes tonnides aastas.

Graafikul esitatud saasteained BHT7, N-üld ja P-üld on heitvee põhinäitajad, mille kaudu hinnatakse ka veekogude seisundit ja veekvaliteeti:

  • BHT7 ehk biokeemiline hapnikutarve 7 ööpäeva jooksul näitab vajaminevat hapniku hulka, mis kulub mikroobidel ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks seitsme ööpäeva jooksul. Seega vähendab veekogusse juhitav heitvesi tõenäoliselt vee hapnikusisaldust, mis omakorda mõjutab sealseid veeorganisme, eriti kalaliike, kes on vee hapnikusisalduse suhtes tundlikumad.
  • N-üld ehk üldlämmastik on üks taimetoitainetest, mille liig põhjustab veekogude eutrofeerumist ehk kinnikasvamist.
  • P-üld ehk üldfosfor põhjustab taimetoitainena veekogude eutrofeerumist ehk kinnikasvamist.

Reostuskoormusi tuleb vähendada eelkõige suublaks olevate veekogude eutrofeerumise vähendamiseks ja ennetamiseks. Eutrofeerumine on toitainete (peamiselt fosfori ja lämmastiku) üleküllusest tingitud taimestiku ja fütoplanktoni liigne kasv. Eutroofses veekogus võivad ühed liigid hakata vohama teiste arvelt, mistõttu vaesustuvad kooslused liigiliselt. Taimede ülemäärase kasvuga seonduvad lagunemisprotsessid, mis põhjustavad orgaanilise aine akumuleerumist, põhjalähedastes veekihtides hapnikupuudust ja veekvaliteedi üldist langust, mis omakorda mõjutab negatiivselt muud vee-elustikku (näiteks kalu). Seetõttu on vaja meie veekogude hea seisundi huvides piirata inimtekkelist toitainete reostuskoormust.

Reostuskoormused on Eestis paarikümne aastaga oluliselt vähenenud. Ühelt poolt on see tingitud ENSV-aegse suurtööstuse lõppemisest ja rahvastiku arvu vähenemisest, teiselt poolt aga on tehtud suuri investeeringuid reoveepuhastite rajamisse ja uuendamisse. Aastatel 2000–2016 on joogi- ja heitveetaristusse investeeritud kokku ligi 1,09 miljardit eurot.

Pika aegreana (kokku 24 aastat) on Eesti N-üld reostuskoormus vähenenud 4,6 korda, P-üld 11 korda ja BHT7 lausa 21,5 korda. Tundub, et miinimumtase on saavutatud ning viimase 4 aasta jooksul on koormused püsinud stabiilsetena. Arvestades Eesti väikest pindala, võib riiklikku statistikat mõjutada aga ka üheainsa suure tehase avamine või sulgemine.

Heitvesi

 

Veevõtt iseloomustab inimtegevuse survet keskkonnale. Veevõtuks on veeseaduse kohaselt vaja vee-erikasutusluba, kui soovitakse võtta põhjavett > 5 kuupmeetrit ööpäevas või pinnavett > 30 kuupmeetrit ööpäevas. Indikaator näitab vee-erikasutusluba omavate isikute (sh vee-ettevõtjate) aastaaruannetes raporteeritud veevõttu põhjaveest ja pinnaveekogudest miljonites kuupmeetrites aastas. Kuna veeluba pole vajalik kõigile veevõtjatele, on tegelik veevõtt Eestis tõenäoliselt suurem. Näiteks pole veevõtu arvestuses oma kaevuga individuaalelamud, sest nende veevõtt jääb allapoole nimetatud künniskogust.  

Umbes 80% Eesti koguveevõtust moodustab Ida-Virumaa elektrijaamade jahutusvesi. Jahutusvett võetakse peamiselt Narva jõest ning see juhitakse pärast jahutusprotsesse jõkke tagasi (aastas kuni 1,5 mld kuupmeetrit). Vee keemiline koostis jahutusprotsessi käigus ei muutu (ei vaja puhastamist), kuid tagasijuhitav vesi võib temperatuurilt olla veidi soojem kui jõevesi. Kuna elektrijaamad paiknevad üksteise suhtes allavoolu, on ka jahutusvesi nn topeltkasutuses – ülesvoolu asuv Eesti elektrijaam juhib oma jahutusvee tagasi Narva jõkke, millest võtab omakorda vett allavoolu asuv Balti elektrijaam.  

Elektritootmine ja sellega seonduv jahutusvee kasutamine sõltub paljuski ka elektri börsihinnast, mistõttu on jahutusvee kogused aastati erinevad. Jahutusvee osa Narva jõe aasta keskmisest äravoolust on 8–20%, keskmiselt 13%.

Teine suurem veevõtuliik (osakaal umbes 10%) on kaevandustest ja karjääridest väljapumbatav kuivendusvesi (vt joonist Veevõtt 2016. aastal). Selle kogus sõltub paljuski sademete hulgast, sest mida sademeterohkem on aasta, seda suuremad on paratamatult ka ärajuhitava kaevandus- ja karjäärivee kogused, kus maapinda imbunud sademevesi on segunenud põhjaveega.

Ülejäänud pinna- ja põhjaveevõtt moodustab seega vaid ligi 10% koguveevõtust. Nii pinna- kui ka põhjaveevõtt on olnud koguseliselt stabiilsemad võrreldes jahutus- või kaevandusveega. Viimastel aastatel on veidi suurenenud pinnaveevõtt, kuid põhjaveevõtt on jäänud stabiilselt umbes 45 mln kuupmeetrile aastas. Ilmselt suunab pinnavett tarbima nii soodsam ressursitasu kui ka suurem lubatav künniskogus loa andmisel. Arvestades veeressursside taastumiskiirust, on põhjavee säästlikum kasutamine teretulnud.

Täpsema ülevaate Eesti iga-aastase pinna- ja põhjaveevõtu kohta saab veekasutuse aastaaruannetest ning põhjavee bilansi aruannetest.

Veevõtt

 

Veekasutus

Veekasutuse indikaator näitab, kus ja kui palju kasutatakse veevõtul ammutatud vett. Indikaator peegeldab vee-erikasutusluba omavate isikute (sh vee-ettevõtjate) aastaaruannetes raporteeritud veekasutust miljonites kuupmeetrites aastas.

Veekasutuse puhul ei eristata pinna- ja põhjavett, vaid esitatakse veekasutus valdkonniti summaarselt. Veekasutuse ülevaadetes eristatakse tarbimisliikidena olmeveekasutust, tootmist (tööstuslik veekasutus) ja tootmise jahutusvett, põllumajandust, niisutust, energeetikat (lisaks eraldi elektrijaamade jahutusvesi, vt indikaator pinna- ja põhjaveevõtt) ning muud veevõttu. Esitatud graafikul on näidatud kolme olulisema veekasutusliigi (olme, tootmine, põllumajandus) muutumist ajas. Veevõtus suurima osa moodustav jahutusvesi kasutatakse ära elektrijaamade jahutusveena (ca 1,4–1,5 mlrd kuupmeetrit/a), mistõttu pole seda siinsel graafikul esitatud.

Viimasel 15 aastal on vähenenud tootmise veekasutus ca 44 mln kuupmeetrilt ligikaudu 28 mln kuupmeetrile (vähenemine 35%). Väikseim oli tööstuslik veekasutus 2009. aastal (24 mln kuupmeetrit) – see peegeldab ilmselt toonase majanduskriisi mõju. Viimasel viiel aastal on aga tööstuslik veekasutus olnud stabiilselt umbes 28 mln kuupmeetrit/a.

Põllumajanduslik veekasutus (sh loomade jootmisvesi) on olnud stabiilselt 4–4,5 mln kuupmeetrit/a. Lisaks põllumajanduslikule veekasutusele peetakse veekasutuses arvestust ka niisutusvee koguste üle, mis on umbes 5% põllumajanduslikust veekasutusest (0,3 mln kuupmeetrit/a). Kuna niisutusvee kogused on väiksed, pole neid kõnealusel graafikul näidatud.

Olmevee ehk joogiveena käsitleb veeseadus vett, mis on mõeldud joomiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse kätte jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelites või mahutites. Siinsetel graafikutel on enamasti esitatud ühisveevärgist tarbitavad joogiveekogused.

Veekasutus

Terviseameti 2015. a andmetel kasutab ühisveevärgi vett umbes 86,1% Eesti elanikest. Veekasutuse aruandlust ei esita individuaaltarbijad, kelle veevõtt on väike (põhjavett võetakse < 5 kuupmeetrit ööpäevas, pinnavett < 30 kuupmeetrit ööpäevas) ning need, kes seetõttu ei vaja vee-erikasutusluba (umbes 14% elanikest) ja jäävad veekasutuse statistikast välja.

24 aastaga on Eesti inimeste arv vähenenud umbes 195 600 võrra (vähenemine 13%) ning tarbitava olmevee kogused umbes 2,5 korda – 104 mln kuupmeetrilt umbes 41 mln kuupmeetrini aastas. Ühelt poolt on see tingitud ühisveevärkide rekonstrueerimisest, mis on oluliselt vähendanud lekkeid, teiselt poolt on aga tõusev vee hind sundinud tarbijaid säästlikumale veekasutusele.

Ühe elaniku kohta on olmevee tarbimine paarikümne aastaga langenud kuni 2,2 korda – 68,8-lt 31,5-le kuupmeetrini aastas. Viimasel viiel aastal on olmevee tarbimine elaniku kohta olnud stabiilselt 30–31 kuupmeetrit aastas ehk 83–86 liitrit ööpäevas (umbes 8 ämbritäit vett inimese kohta ööpäevas). See on ligi 4,5 korda vähem kui Euroopa Liidu keskmised näitajad: Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel tarbib keskmine Euroopa Liidu linnaelanik vett 134 kuupmeetrit aastas ehk umbes 370 liitrit ööpäevas (37 ämbritäit ööpäevas).

Maakonniti erineb olmevee kasutus elaniku kohta umbes kolm korda – väikseim on olmevee kasutus saartel, suurimad tarbijad on aga Ida-Viru, Pärnu ja Harju maakond. Ilmselt on tegemist pigem statistilise erinevusega, mis tuleneb ühisveevarustuse väljaehitamisest (hajaasustuses individuaalsed kaevud, ühisveevärgid tiheasustusaladel) ja veekasutuse aruandluse esitajate hulgast erinevates maakondades.

Veekasutus

 

 

2000. a vastu võetud veepoliitika raamdirektiivi põhieesmärk oli, et 2015. a saavutavad kõik veekogumid (jõed, järved, rannikumeri, põhjavesi) vähemalt hea keskkonnaseisundi. Paraku ei suudetud seda eesmärki saavutada ei Eestis ega ka Euroopas ning praegu seatakse sihte 2021. a ja 2027. a perspektiiviga.

Indikaator näitab vähemalt hea ökoloogilise seisundi saavutanud pinnaveekogumite osakaalu Eestis. Lisaks ökoloogilisele seisundile hinnatakse ka veekogumite keemilist seisundit (ohtlike saasteainete sisaldust veekeskkonnas), kuid andmete vähesuse tõttu pole keemilist seisundit siinse indikaatori puhul arvestatud. Tegemist on seisundiindikaatoriga, mille põhjal kavandatakse veekaitsemeetmeid. Veekogumite hea seisundi saavutamiseks koostatakse kuueaastase perioodiga veemajanduskavad, mille raames viiakse ellu meetmeid veekogumite seisundi parandamiseks.

Eestis on kokku eristatud 750 pinnaveekogumit: 644 vooluveekogudel, 90 järvedel ning 16 rannikumeres. Need kõik oleks pidanud 2015. aastaks saavutama hea seisundi (eesmärk 100%).

Ökoloogilise seisundi all mõeldakse eelkõige vee-elustiku (veetaimed, vetikad, põhjaloomad, plankton, kalad) seisundit ja seda mõjutavaid muid näitajaid (hüdromorfoloogia, veekvaliteet, saasteainete sisaldus vees jmt) ning nende häiritust inimtegevuse tõttu (pinnaveekogumite ökoloogilise seisundi hindamist kirjeldab keskkonnaministri määrus nr 44). Ökoloogilist seisundit kirjeldatakse järgmiste kvaliteediklassidena:

  • väga hea – inimtegevusest tulenevaid muutusi pole või need on tühised;
  • hea – inimtegevusest tulenevad muutused bioloogilistes näitajates on väiksed, veekogu hüdromorfoloogilisi omadusi pole muudetud nii, et see mõjutaks elustikku, jõgedes pole voolutakistusi (näiteks paise);
  • kesine – inimtegevusest tulenevad bioloogiliste näitajate muutused on võrreldes looduslike võrdlusveekogudega (referentsveekogudega) mõõdukad (suuremad kui heas seisundis veekogus), veekogu võib mõjutada näiteks maaparandus või esineda voolutakistusi;
  • halb – bioloogilised näitajad erinevad suuresti referentstingimustest, suur osa bioloogilistest tavakooslustest puudub;
  • väga halb – bioloogilised näitajad kalduvad väga tugevasti kõrvale referentstingimustest või elustik puudub.

Veekogu ökoloogilise seisundi hindamisel lähtutakse eelkõige bioloogilistest näitajatest ning seisundihinnang antakse halvimas seisundis oleva bioloogilise kvaliteedielemendi järgi.

Veekogumite ökoloogilist seisundit on hinnatud alates 2010. aastast. Kuna seda tehakse seireandmete põhjal, siis esimeseks hindamisperioodiks oli andmeid kogunenud napilt, mistõttu anti seisundihinnangud paljuski ekspertarvamusega. Hiljem seiretegevuse laienemisel ja andmestiku suurenedes on selgunud, et eksperthinnangud võisid olla liiga optimistlikud ning reaalsed mõõtmised ei kinnitanud esialgseid eksperthinnanguid veekogumite seisundi kohta. Seetõttu on ka graafikul kujutatav seisundite muutuste trendijoon langustrendiga. Teiseks põhjuseks on hindamisskaalade muutused. Näiteks Euroopa tasandil tehtud seisundihindamise võrdluskatsete tulemusel selgus, et meie rannikumere kohalik hindamissüsteem tuli rangemaks teha, mistõttu 2016. a seisuga pole meil enam ühtki heas seisundis rannikuveekogumit.

Veekogumite seisundit hinnatakse seire põhjal, mida tehakse valdavalt kuueaastase rotatsioonitsükliga. See tähendab, et enamikku veekogumitest seiratakse iga kuue aasta tagant. Vaid väikest osa veekogumitest (võrdlusveekogumid) seiratakse iga aasta või kolmeaastase rotatsioonitsükliga. Indikaatori arvutamisel kasutatakse viimase seireaasta tulemusi. See tähendab, et kui viimati seirati veekogumit näiteks 2013. a ja anti seisundihinnang nende andmete põhjal, siis 2016. a veekogumite koondhinnangus kajastub selle veekogumi puhul 2013. a seisundihinnang. Aastas seiratakse umbes 60 vooluveekogumit, 30 järve ja kuut rannikuveekogumit. Kõigi ülejäänud kogumite puhul kasutatakse varasemate aastate seire- ja hinnangutulemusi.

Peamiselt eelmainitud põhjustel (uued seireandmed ei kinnita varasemaid eksperthinnanguid seisundi kohta, muutunud on hindamissüsteem ja keskkonnanormid) on Eesti pinnaveekogumite seisundihinnangud liikunud pigem halvenemise suunas. Vaid vooluveekogumitest on veidi üle poolte puhul eesmärk saavutatud. Järvedest on heas või väga heas seisundis 2016. a andmetel vaid 45% kogumitest.

Täpsemalt vaata veekogumite seisundite kohta Keskkonnaagentuuri veebilehelt: http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/eesmargid-tegevused/vesi/pinnavesi/veekogumite-seisundiinfo ja http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/veekogumitekaardid.

Seisund

 

Indikaator näitab Eesti rannikuveekogumite ökoloogilise seisundi hinnangut eesmärgi (vähemalt hea ökoloogiline seisund) suhtes. Ökoloogilise seisundi hindamise põhimõtteid on kirjeldatud indikaatori Veekogumite seisund juures.

Seisund

Indikaator on arvutatud järgmiselt: ökoloogilise seisundi hindamise 5-palli skaalal vastab väga heale seisundile 1 pall, heale 2 palli, kesisele 3 palli, halvale 4 palli ja väga halvale seisundile 5 palli. Kaugust eesmärgist mõõdetakse jagades eesmärgi väärtuse (hea seisund = 2 palli) tegeliku seire käigus mõõdetud väärtusega (näiteks kesine = 3 palli). Mida lähemale on jagatis ühele, seda lähemal ollakse eesmärgile. Kui väärtus on üle 1, on eesmärk saavutatud ja ületatud. Graafikul on arvestatud kõigi 16 rannikuveekogumi ökoloogilist seisundit aasta keskmisena (kogumite seisundihinnangud pallidena on aastati summeeritud ja jagatud 16-ga ning seejärel eesmärk „2“ jagatud saadud keskmisega).

Läänemerd peetakse üheks inimtegevusest mõjutatuimaks mereks maailmas. Arvestades meres toimuvate protsesside aeglust ning merre kogunenud varasemat reostust, pole rannikumere hea seisundi saavutamine lähiaastakümnel ilmselt võimalik.

Viimastel aastatel antud seisundihinnangud näitavad stabiilset kesist ökoloogilist seisundit (eelkõige fütoplanktoni näitajate ja toitainete kõrge sisalduse tõttu) ning vaid üksikud kogumid on mõnel aastal kvalifitseerunud heasse ökoloogilisse seisundisse. 2015. a seisuga koostatud veemajanduskavade andmete põhjal oli rannikumere pindalast heas seisundis vaid 6% (kaks kogumit: Hara ja Kihelkonna rannikuvesi). Rannikuveekogumite eesmärgi saavutamist illustreerib alljärgnev joonis (2015. a veemajanduskavade seisuga):

Seisund

 

 

 

Viimati uuendatud: 31. Oktoober 2017

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.