Taimkonnad

Kaljutaimkond

Ulatuslikku kaljutaimkonda Eestis ei eksisteeri. Küll leidub selle fragmente aga paepaljastutel, kivirahnudel, pankadel ja paljanditel, millest suurim on Põhja-Eesti klint. Lõuna-Eestis leidub Devoni liivakivi paljandeid. Nimetatud kasvukohtade pindala Eestis on väike, kuid see-eest on kaljudega seotud mitmete haruldaste taimeliikide levik. Suurte temperatuurikõikumiste, kuivuse ja põhjavee praktilise kättesaamatuse tõttu ei ole taimkate neis kasvukohtades kattev. Erandiks on palu- ja laanemetsade rändrahnud, mis on enamikus kaetud samblavaibaga.

Esimesed asukad kaljudel on samblad. Kui kaljule on tekkinud juba mõnevõrra huumust, siis ilmuvad nende kõrvale ka mõned sõnajalad (nt kivi-imar ja pruun raunjalg). Paekaldal kasvavad ka näiteks haruldased ja kaitsealused mägi-kadakkaer ja püstkivirik.

Luitetaimkond

Ranniku- ja sisemaaluited kattuvad taimedega kindlas järjestuses, kui lakkab tuule mõju ning pidev tallamine neil.

Rannikuluited jaotatakse valgeteks (värvuse tingib paljas mereliiv) ja hallideks (värvuse tingib hõre laialehine taimestik ning huumusesegune liiv). Esimesena asuvad rannikuluidetele kasvama merisinep ja merihumur. Neile järgnevad liiv-vareskaer, luidekaer, liiv-aruhein ja liivtarn. Hallidel luidetel kasvavad juba ka samblad, kõrrelised ja rohundid ning lisanduvad pajud.

Mandriluidetel on esimesed asukad haguheinad, aruheinad, ussikeel ja liivkoeratubaks, kellele järgnevad samblad, nõmm-liivatee ja kanarbik. Nii kujuneb nõmm, mis aja jooksul metsastub, muutudes nii nõmmemetsaks.

Kagu-Eestis, Peipsi ääres ja rannikulähedastel vanadel luidetel toitevaestel liivmuldadel areneb hõre rohustu - kuiv nõmmerohumaa. Sealses rohurindes leidub selliseid liike nagu lamba-aruhein, nõmmtarn, nõmm-liivatee, kassikäpp, sininukk, liiv-aruhein, harilik kukehari, hobumadar, kanarbik, kilpjalg jt.

Niisked nõmmerohumaad tekivad toiteainevaestel liivmuldadel ümbritsevast madalamates lohkudes, mis kõrgema põhjaveetaseme tõttu on niisked ning hakkavad seetõttu rabastuma. Seal kasvavad näiteks kanarbik, sinikas, kukemari, lamba-aruhein ja jusshein.

Metsataimkond

Parasvöötme metsavööndis, kus asub ka Eesti, on metsataimkond kõige põhilisem ja stabiilsem maismaataimkond. Kõik muud taimkattetüübid peale mõnede soode arenevad aja jooksul inimmõju lakkamisel metsastumise suunas. Rinnetest on metsakooslustes määrava tähtsusega puurinne, mis määrab teiste rinnete kujunemise.

Eesti metsakasvukohad jaotatakse kahte klassi - arumetsad ja soometsad. Viimased erinevad soostumisprotsessi poolest. Eristamispiiriks on 30 cm turbahorisondi olemasolu.

Niidutaimkond

Niidutaimkond ühendab mitmeaastaste rohttaimede kooslusi - niitusid.
Niitudel on ülekaalus parasniiskete kasvukohtade kõrrelised, lõikheinalised, liblikõielised ja kaheidulehelised rohundid.

Tekkeviisi põhjal eristatakse esmaseid ja teiseseid niidukooslusi. Esmased niidud tekivad maatõusu tõttu merest kerkival rannikul ja laidudel (rannaniidud) või säilivad metsatuna üleujutuse (mõned lamminiidud) või kasvukoha kuivuse tõttu (mõned looniidud). Teisesed niidud on tekkinud inimese majandusliku tegevuse tagajärjel kunagiste metsade asemele.

Pärandkooslustena käsitletakse põliseid inimtekkelisi poollooduslikke koosluseid, eelkõige puisniite, alvareid, luhaheinamaid, rannaniite, aga ka teisi karja- ja heinamaid, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega.

Rannikutaimkond

Taimekoosluste paiknemine rannal oleneb sellest, kas nendeni ulatub lainete mõju või mitte. Esimesel juhul on tegu saliinse vöötmega, teisel juhul suprasaliinse vöötmega. Mere poolt rannale kantud meretaimede heidisel, mis on kõrge lämmastikusisaldusega, kasvavad lämmastikulembesed (nitrofiilsed) kooslused. Seal kasvavad näiteks rand-kikkaputk, kõrge raikaerik, palderjan, harilik orashein, merikapsas, harilik maavits. Mere otsesest mõjupiirkonnast eemal kasvavad adruvallidel näiteks põldmari, mets-harakputk, kõrvenõges, kähar karuohakas.

Klibu- ja räharandadel kasvavad merelainete poolt mõjutatavas vöötmes sellised taimed, nagu näiteks nadahein, kaljukress, randaster, lamav kesakann, randmalts. Liivarandade saliinses vöötmes leidub näiteks ogamaltsa, merisinepit, merihumurit.

Lääne-Eesti mandriosa, Saaremaa ja Hiiumaa lõuna- ja kagurannikul soolakulistel tasaste lahtede rannikul leidub omapärast avataimkatet. Madalates lohkudes on soolade kontsentratsioon muldades kõrge, mistõttu leidub seal soolakutaimi, nagu näiteks soolarohi, rand-soodahein, hall-soomalt, rand-teeleht jt.

Tasastel aladel peenema lõimisega muldadel esinevad rannaniidud, mida niiduteadlased nimetavad pärisrannarohumaaks. Sealses rohustus leidub järgmisi liike: rannikas, valge kastehein, rand-teeleht, randristik, harilik orashein, harilik soolarohi, väike alss jt. Kõrgemal, harva üleujutatud randadel liigniisketel muldadel levivad soostunud rannarohumaad, kus kasvavad peamiselt tarnakooslused. Lisaks tarnadele võib sealt leida varsakapja, tõmmut soonerohtu, mõru-vahulille, sinihelmikat, asparhernest jt.

Alaliselt üleujutatud sooldunud muldadel levivad rannaroostikud, mis on suhteliselt liigivaesed. Seal leidub meri-mugulkõrkjat, kare-kaislat ja ulatuslikult pilliroogu.

Sootaimkond

Sootaimkond kujuneb metsavööndis, kuhu kuulub ka Eesti, peamiselt spetsiifilise soostumisprotsessi tulemusel. Soostumist tingivad veerežiimi hälbed: sademetena tuleb maapinnale vett juurde rohkem, kui sealt jõuab ära aurata või ära voolata, mistõttu pinnas küllastub veest ning alguse saab sootaimede vohamine. See omakorda soodustab vee püsimajäämist. Soo arengus eristatakse kolme astet: madalsoo, siirdesoo ja raba.

Kuna Eestis on olnud tingimused soode arenguks soodsad, siis on kujunenud meil suur soode mitmekesisus.

Umbrohustud ja ruderaaltaimestik

Tugeva inimmõjuga paigad, nagu teeservad, aiaääred, kaevanduste puistangud, kruusaaugud, raudtee- ja sillamulded, aiad ja põllud ning nende söödid, on omapärase taimestikuga. Kõikjal, kus looduslik taimkate on inimese poolt hävitatud ja maapind paljandatud, hakkab see tasapisi uuesti taimedega kattuma. Esimesena saabuvad sellistesse paikadesse kasvama üheaastased tulnuktaimed, mille levised on võimelised tuulega kaugele kanduma. Sellisteks taimedeks on näiteks paiseleht, võilill ja ohakad.

Kui esimeste asukate elutegevuse tagajärjel on mõnevõrra huumust tekkinud, ilmuvad mitmeaastased taimed, mis eelistavad algselt konkurentsivaba kasvukohta. Kui inimene oluliselt vahele ei sega, siis kujuneb neis paigus kasvukohale vastav taimkate.

Suure tallamiskoormusega kohtadega on kohastunud mitmed õuetaimed, nagu näiteks hanijalg, linnurohi ja lõhnav kummel.

Karjääride ja puistangute taimestumine, juhul kui sinna ei ole istutatud metsa, toimub aeglaselt, sest üheaastaste ruderaaltaimede kasv on esimestel aastatel seal kuivuse tõttu vilets. Mitmeaastased taimed ilmuvad sinna alles siis, kui kividevahelistesse pragudesse on kogunenud teataval määral huumust. See protsess võib kesta seitse kuni kaheksa aastat.

Põldude umbrohud on sageli seotud põllukultuuridega, kellega koos nad kasvavad. Hoolika umbrohutõrje tagajärjel on sellised taimed (nt harilik äiakas, rukkilill, põld-varesjalg jt) tänapäeval aga peaaegu kadunud. Seevastu on mitmed taimed (nt võõrkakar, harilik tõlkjas) levinud prahipaikadest põldudel ja aedades ning seal umbrohtudeks kujunenud.

Veetaimkond

Veetaimkonda võib jagada kolmeks: järve taimkond, vooluvete taimkond ja mere taimkond.

Järved võib kõige üldisemalt jagada:
1. Oligotroofsed ehk vähetoitelised järved on liivase põhja ja läbipaistva veega. Vee reaktsioon on nendes järvedes neutraalne või veidi aluseline. Taimeliike on vähe. Esineb haruldasi ja vähelevinud liike: lahnarohud, vesilobeelia, penikeeled, vesiroosid ja vesikupud.
2. Semidüstroofsed järved ehk poolhuumustoitelised järved on mineraalainevase veega ja keskmise huumussisaldusega. Iseloomulikud on liivased või vahel ka rabastunud kaldad ja põhi. Taimestik, mis on sarnane oligotroofsetele järvedele, on liigivaene. Esineb mitmeid haruldasi vetikaliike.
3. Düstroofsed ehk huumustoitelised järved on mineraalainevaesed, kuid huumusainete rikkad, mistõttu on vesi pruunika värvusega ja tugevasti happelise reaktsiooniga. Tüüpilised seda tüüpi järved on rabajärved. Taimestik on sellistes järvedes liigivaene.
4. Eutroofsed ehk rohketoitelised järved. Nende järvede veeomadused on varieeruvad. Mineraal- ja orgaaniliste ainete hulk on rohketoitelistes järvedes keskmisest suurem. Palju on vetikaid ja kõrgemaid taimeliike. Viimaseid eelkõige kallastel, kus leidub selliseid liike nagu suurekasvulised kõrrelised, osjad, hundinuiad. Rohketoitelised järved kalduvad arenema kinnikasvamise poole.

Täpsem jaotus jaotab Eesti järved tänapäeval 12 tüübiks.

Vooluvete taimkond oleneb peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest. Kaldataimekoosluste ilme oleneb vooluveekogu kalda ehitusest ja koostisest.

Mere taimkonna puhul on peamiselt tegu merepõhjas kasvavate vetikatega. Rohkesti leidub adrut, rohe- ja punavetikat. Õistaimedest on tähtsaim merihein.

 

Eesti taimkondade klassifikatsioon

Viimati uuendatud: 15. Märts 2016

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.