Sa oled siin

Metsade inventeerimise alused

Esmaspäev, 26. Veebruar 2018
Metsade inventeerimise alused
Metsade inventeerimise alused

Metsade inverteerimine on tegevus, mis allub täpsetele normidele, mis on kujunenud välja pikkade aastate jooksul.  Seepärast on Eestis võetud SMI tulemused aluseks  ka metsanduspoliitikat puudutavate otsuste tegemisel.

 

Allan Sims, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist

 

Puude ja metsa kohta andmete saamiseks kasutatakse peamiselt nelja erinevat tegevust:

1) määramist – siin määrtakse ära puude liigid, nende kahjustuse liigid jms omadused

2) mõõtmist – puu läbimõõt, kõrgus ja muud sarnased puud iseloomustavad andmed

3) loendamist – aastarõngaste arv, puude arv jms tegevus

4) hindamist – puude kahjustuse ulatus, võrastiku liitus ja teiste sarnaste omaduste fikseerimine.

Kuna alati kasutatakse hinnangu andmiseks paralleelselt mitut erinevat tegevust, siis on metsanduses võetud kasutusele spetsiaalne termin takseerimine, mis hõlmab kõiki neid tegevusi. Sellest lähtuvalt nimetatakse ka takseeritavaid tunnuseid takseertunnusteks.

Metsaosa, kus kasvavad puud ei erine üksteisest oluliselt, nimetatakse puistuks ning takseeritavad tunnused on antud alal kasvavate puude kas keskmised või summaarsed puistu takseertunnused. Eristatakse kas puu või puistu tasemel takseertunnused.

Eestis on metsakorraldusega tegeletud juba peaaegu 100 aastat. Varasemalt takseeriti metsakorralduse käigus metsi iga 10 aasta järel ning igal aastal jõuti takseerida ca 10% metsadest. Sellisel meetodil saadi 10 aasta jooksul kõik metsad takseeritud. Nende andmete alusel on aegajalt tehtud ka ülevaateid Eesti metsaressursist.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel hakati 1990ndatel aastatel tagastama eraomanikele nende metsi. Nii kadus ka metsade takseerimise regulaarsus ning vähenes võimalus koostada riiklikke ülevaateid Eesti metsaressursist. Samas on ülevaade vajalik riikliku metsapoliitika kujundamisel. Sellest sündiski otsus hakata tegema statistilist metsainventuuri (SMI), mis võimaldab regulaarselt saada infot metsade kohta.

Esmane Eesti SMI-metoodika pärineb Rootsist, kus alustati SMI-ga juba 1923. aastal ning hetkel kasutuses oleva traktipõhise metoodikaga alustati mõõtmisi 1953. aastal. Eestis tehti esmalt välitööde katsetusi, et kohandada metoodikat Eesti oludele vastavaks ning regulaarselt hakati riiklikult SMI-d tegema alates 1999. aastast. Seetõttu võib öelda, et kasutame teiste poolt juba poole sajandi jagu katsetatud metoodikat ega ole ise jalgratast leiutanud.

SMI on statistiline valikuuring, mille käigus mõõdetakse ühtlaselt üle-eestiliselt paigutatud proovitükke. Proovitükkide arvu määramise aluseks on optimaalne ajaline ja rahaline kulu oodatava tulemuse täpsuse kohta. Kõige täpsema tulemuse saaks siis, kui igal aastal mõõta ära kõik puud, ent see on ajaliselt ja ka rahaliselt liialt kulukas, mille jaoks meil vastavat ressurssi ei ole. Seetõttu tehakse välitöid väiksemas mahus, kuid vähemalt sellises, mis tagab meile piisava täpsusega tulemuse.

Matemaatilise statistika (tõenäosusteooria) meetoditega arvutati välja, milline peaks olema proovitükkide minimaalne hulk, et saada ülevaade metsamaa pindalast 1,5% täpsusega (statistiline katsetäpsus) ja metsade tagavarast 5% täpsusega. Pindala hinnangu andmiseks tuleks teha vähemalt 4000 proovitükki ning tagavara hinnangu jaoks tuleb lisaks vähemalt 1000 proovitükil mõõta ka puud. Arvestades, et Eesti metsasus on ca 50%, siis pooled proovitükkidest ehk 2000 satuvad metsa ning tagavara hinnangu andmiseks tuleb 1000 ehk pooltel mõõta üle kõik puud. Sellest lähtuvalt liigitatakse SMI proovitükid kasvukoha- ja tagavaraproovitükkideks.

Kasvukoha proovitükkidel määratakse puistutasemel takseertunnused nagu kasvukohatüüp, puistu enamuspuuliik, vanus, keskmine kõrgus, keskmine diameeter jms. Tagavaraproovitükkidel määratakse samad tunnused ning lisaks sellele mõõdetakse etteantud raadiuse (7 või 10 m) sees üle ka kõikide puude rinnasdiameetrid. Iga proovitüki kohta mõõdetakse 2-4 mudelpuul lisaks sellele ka täiendavaid tunnuseid nagu juurekaela diameeter, puu kõrgus, võra alguse kõrgus ja kahjustuste osakaal.

Välitööde aja ja transpordikulude kokkuhoiuks on proovitükid paigutatud kobarate ehk traktidena. Üks trakt on 800 m küljepikkusega ruut, kus proovitükid on paigutatud ruudu külgedele iga 200 m järel. Ühes traktis on 16 proovitükki. Trakti kuju on valitud välitööde ajakulu optimeerimiseks ehk selleks, et välitööde käigus oleks võimalik samas kohas alustada ja ka lõpetada (transpordivahendi juures).

Proovitükid jaotatakse mõõtmiste korduse järgi ajutisteks ja alalisteks. Ajutisi mõõdetakse ühel korral, alalisi mõõdetakse iga viie aasta järel uuesti. Mõõtmise kordumise alusel on jaotatud SMI perioodideks: SMI esimene periood oli 1999-2003, teine 2004-2008, kolmas 2009-2013 ning hetkel kestab neljas periood (2013-2018).

Ühes traktis on koos vaid ühte liiki proovitükid, mistõttu võib ka trakte nimetada ajutisteks ja alalisteks traktideks. Kuna alalisi mõõdetakse iga viie aasta järel, siis igal aastal mõõdetakse 1/5 kõikidest alalistest traktidest. Alalisi trakte oli esimesel kolmel SMI perioodil 609 ning alates neljandast perioodist on iga aastaga suurendatud traktide arvu ca 60 võrra. Sellega saab SMI neljanda perioodi lõpuks kokku 914 alalist trakti, millel on kokku 14 624 proovitükki. Esimesel kuni kolmandal perioodil mõõdeti keskmiselt aastas 22 000 puud ning neljandal 31 000 puud.

Üldiselt on reegel, kui välitööde metoodikas on vaja teha mingeid muudatusi, siis rakendatakse neid uue mõõtmisperioodi alguses, nagu viimane suurem muudatus oli alaliste traktide arvu suurendamine. See tagab alaliste proovitükkide võrreldavuse aastate läbilõikes.

Alaliste traktide kordusmõõtmise eesmärk on jälgida ka proovitükil toimunud puutasemel muutusi nagu kasvamine ja suremine. Puude muutuste jälgimisel on oluline suuta järgmisel mõõtmisel tuvastada sama puu ning seetõttu tehakse nendel proovitükkidel ka rohkem mõõtmisi puu täpse asukoha fikseerimiseks.

Ajutisi trakte mõõdetakse vaid üks kord ning igaks aastaks koostatakse uus ajutiste traktide võrgustik. Ajutiste traktide eeliseks on selle väiksem töömaht ning iga-aastase vahelduse tõttu juhuslikkuse tagamine.

Maakategooria ehk kõlviku muutumist ajas vaadatakse kõikidel proovitükkidel. Alalistel proovitükkidel on seda lihtsam teha, kuna on teada, mis seal oli viis aastat tagasi. Ajutistel tuleb kohapeal otsustada, kas seal võib olla toimunud mingeid muutusi. Kõlvikud muutuvad ajas vähesel määral, esineb kas põldude mitte kasutamise tõttu alade metsastumist, metsade raadamist vms. Üldiselt on see kohapeal tuvastatav, kas viimase viie aasta jooksul on seal midagi toimunud. Vajadusel täpsustakse see, mis seal võis varem olla, ortofotode või muude aluskaartide alusel.

Tulemuste saamisel kasutatakse põhikoolist tuntud ristkorrutise põhimõtet, mida rakendatakse igal pool teaduses, kus valimi alusel tehakse üldistusi üldkogumile. Näiteks - kui meil on teada, mitu proovitükki sattus metsa (X1) ja kui palju on kokku proovitükke (X2) ning teada kogu Eesti maismaa pindala (Y2), siis sellest saab tuletada kogu Eesti metsa pindala: Y1 = X1 / X2 * Y2. Selliselt on võimalik arvutada suvalisele etteantud grupile (arenguklass, boniteet, vanusklass, peapuuliik vms) selle pindala. Tagavaraliste hinnangute puhul leitakse esmalt antud grupi pindala ning seejärel, kui suur on selle grupi keskmine hektaritagavara. Summaarse tulemuse saamiseks korrutatakse need kaks arvu.

Seoses SMI andmetega on tekkinud ka küsimus, miks need ei ole avalikult kõigile kättesaadavad, et ka teised saaksid tulemusi kontrollida? Üheks oluliseks põhjuseks on statistilise esinduslikkuse ja juhuslikkuse tagamine. Kui metsaomanik teab, et tema metsas on üks alaline proovitükk, siis ei pruugi ta majandada oma metsa proovitüki kohal nii, nagu ta tavaliselt teeks. Igal aastal satub mitmeid proovitükke lageraielankidele ning selle alusel hinnatakse, kui palju on tehtud lageraied. Kui kõikide proovitükkide asukohad oleksid avalikud ning metsaomanikud teaksid, kus nende metsas asub proovitükk, võivad nad hakata vältima proovitükil raiete tegemist. Sellega tekitatakse aga süstemaatiline viga ning SMI alusel välja antud raiehinnang oleks vigane. Antud hetkel sellist süstemaatilist viga ei saa aga eeldada. Seda on tõestatud ka kaugseire andmete alusel tehtud võrdlusega, mis ei ole andnud statistiliselt oluliselt erinevat raiehinnangut võrreldes SMI tulemustega.

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.