Rannikuks loetakse rannavööndit ja viimase naabruses olevat maismaa ja mere osa - rannikumaad ja rannikumerd. Ranniku maismaapoolne piir on lahe pärasid, merepoolne aga poolsaarte tippe ühendav mõtteline joon. Kui rannikumeres leidub saari, siis kulgeb ranniku merepoolne piir mööda kõige merepoolsemaid saari.
Eestis on merepõhi väikese kallakusega ja rannik tervikuna laugrannik, mille piires eristatakse järsakranda (seda iseloomustab murrutusjärsaku ja murrutuslava olemasolu; heaks näiteks on pankrand) ning lausranda (seda iseloomustab setete kuhjumine).
Eesti mererannik on mitmekesine ja siin esinevad rannatüübid vahelduvad sageli lühikese maa tagant. Rannatüüpide rohkus ning kiire vaheldumine on tingitud ala geoloogilisest ehitusest ja arenguloost.
Eestis on rannajoont mandril 1240 km ja saartel 2540 km. Eestis on u. 1500 meresaart, millest ligi 80% on pisisaared. Neist omakorda 60% paikneb Lääne-Eesti saarestikus.
- Artiklid
- Matsalu ümbruse paerannad (Eesti Loodus 06-07/2014, lk 38-39)
- Looduskaitse ja geoturism pankrannikul (Eesti Loodus 02/2014, lk 22-23)
- Balti klindi võimsus avaldus Eesti põhjarannikul (Eesti Loodus jaan/2000)
- Kas meie pankrannik mahub maailmapärandisse? (Eesti Loodus 10/2006)
- Kopli ja Paljassaare poolsaar olid veel hiljaaegu saared (Eesti Loodus 10/2008)
- Kuidas on tekkinud Balti klint? (Eesti Loodus 9/2008)
- Maastikud maa ja mere piiril (Eesti Loodus 5/2002)
- Meie rannajärved, kiiresti muutuv loodusrikkus (Eesti Loodus 11/2012)
