Möödunud talve võib jää maksimaalse ulatuse poolest Läänemerel lugeda soojaks talveks. Soome lahel ei jõudnud jääpiir isegi Tallinna meridiaanini, Väinamere keskosa oli suurema osa talvest jäävaba ning Liivi lahel oli jääga kaetud vaid Pärnu lahe osa, mõnel nädalal ulatus jää ka Kihnu – Häädemeeste jooneni.
Soome lahel saavutas jääkate maksimaalse ulatuse 11. märtsiks, kui jää leviku piir kulges joonel Kalbodagrund - Vaindlo saar - Väike Tütarsaar - Toila. Järgnevatel päevadel taganes jääpiir ida poole.
Jäähooaeg lõppes möödunud aastaga võrreldes kaks nädalat varem
Sel jäähooajal koostasime Keskkonnaagentuuris kokku 84 jääkaarti ja 118 jääraportit. Jääkaart ilmub tööpäeviti, jääraport aga iga päev. Esimese jääkaardi väljastasime 2. detsembril ning viimase 31. märtsil. Jääperioodi pikkus Eesti merealadel oli seega peaaegu 4 kuud. See võib tunduda pikk aeg, aga on olnud ka aastaid, kui jää on Eesti aladel püsinud oktoobrist maini ja selles ei olnud midagi erakordset. Tänavusel hooajal lõpetasime jääinfo saatmise võrreldes möödunud hooajaga kaks nädalat varem, siis ilmus viimane jääkaart 16. aprillil.
Igapäevaseks jääolukorra hindamiseks kasutatakse erinevat kaugseire infot. Eelistatud on satelliidimõõtmised radarinstrumendiga, mida saab teostada läbi pilvede (Sentinel-1, RADARSAT). Pilvitu ilmaga on jääd võimalik tuvastada ka teiste satelliitide piltidelt (Sentinel-2, Sentinel-3, NOAA-20, Terra ja Aqua, jne). Kasuks tulevad ka jäävaatlused vaatlusjaamades ning vabatahtlike poolt, mis laekuvad ILM+ nutirakenduse kaudu.
Nii jääkaart kui erinevad satelliitpildid koos jäävaatlustega jõuavad Keskkonnaagentuuri jääkaardi veebirakendusele.
Pärnu lahel ja Sillamäe sadamas tuli tegeleda ka jäämurdetöödega
Jääteke algas Eesti merealadel detsembrikuu alguses, kui esimesed jää algliigid ilmutasid end Väinamere madalaveelistes lahtedes (2. detsembril) ja Pärnu lahel (4. detsembril).
Detsembri keskpaigaks tekkis Pärnu lahel kinnisjää ja jääolukord muutus nii tõsiseks, et 15. detsembrist alustas Pärnus jäämurdetöödega EVA-316. Jääpiiri paksenemine jätkus ning detsembrikuu lõpuks oli laht täielikult kaetud kinnisjää ja väga tiheda jääga, mille paksus kasvas 10-20 cm-ni.
Pärnu laht oli täielikult jääga kaetud jaanuari lõpuni, veebruari esimesel dekaadil triivis osa jääst põhjatuultega lahest lõuna poole. Märtsi alguses oli jää koondunud lahe idaossa ja 28. märtsiks sai Pärnu laht lõplikult jäävabaks.
Väinamere ja saarte rannikul tekkis ka kinnisjääd, kuid jää maksimaalne paksus ranniku ääres ei ületanud 15-25 cm. Väinamere laevatee oli tiheda ja väga tiheda jääga kaetud vaid mõnedel päevadel detsembri keskel ja veebruari alguses. Tuuliste ja sulailmade mõjul oli Väinamere keskosa enamuse talvest peamiselt jäävaba, paksem ja tihedam jää püsis rannikuäärsetes osades.
Soome lahe lõunarannikul ilmusid esimesed jää algliigid, teatud kohas ka õhuke kaldajää, mõneks päevaks jaanuari lõpus. Veebruari lõpus, kui enamustel meie aladel oli jää juba kadumas, muutusid jääolud raskeks Soome lahe idaosas. Osa jäämassist triivis põhja poolt ja seda tekkis ka intensiivselt juurde, Narva laht oli kinni külmunud ja jää levis kuni Vaindloo saare meridiaanini. 2. märtsil alustas laevade abistamist Sillamäe sadamas jäämurdja Botnica. Jääolukord oli keeruline kuni märtsi keskpaigani, edasiste lõunatuulte tõttu tekkis lahvandus piki lõunarannikut ja jää triivis põhja poole. Botnica lõpetas jäämurdetööd 29. märtsil. 10. aprilli seisuga on jääd Läänemerel jäänud vaid Botnia lahel ja Soome lahe idaosas (väike jääala Suursaare ümbruses).
Autorid: Keskkonnaagentuuri andmehalduse ja seireosakonna peaspetsialistid Ilona Vahter ja Jekaterina Služenikina
