Mereseire eesmärgiks on Eesti merealade vee kvaliteedi ja seisundi hindamine hüdroloogiliste, morfoloogiliste, füüsikalis-keemiliste, bioloogiliste, sh elustikus ja põhjasetetes määratavate näitajate kaudu, muutuste jälgimine ja prognoosimine, analüüsides nende põhjuslikke seoseid inimtegevuse ja looduslike protsessidega (sh kliimamuutuste mõju), aga ka võimalike ohuolukordade kindlaks tegemine ja vältimine.
1. Merevee temperatuur ja soolsus olid pikaajalisest keskmisest kõrgemad
Soome lahes mõõdeti juunist augustini pikaajalisest keskmisest kõrgemaid pindmise veekihi (0–10 m) temperatuure. Ka merevee soolsus oli 2022. aastal kõigis püsiseire veekogumites pikaajalisest keskmisest kõrgem.
Vee temperatuurist ja soolsusest sõltub selle tihedus ja lahustunud gaaside, sealhulgas hapniku kogus. 2022. aasta mereseire näitas õhutemperatuuri järsu tõusuga kaasnevat kiiremat mereveetemperatuuri tõusu. Soome lahes mõõdeti juunist augustini pikaajalisest keskmisest kõrgemad pindmise veekihi temperatuurid. Samuti mõõdeti pikaajalisest keskmisest suuremad pindmise veekihi soolsuse näidud, mille põhjustas tõenäoliselt 2013 –2016 toimunud soolasema Põhjamere vee sissevool Läänemerre. Liivi lahe püsiseirejaamas mõõdeti mais kogu vaatlusrea suurim soolsus veesamba keskmisena – 6,28 PSU. Pärnu lahes ja avamerel soolsuse kasv 2022. aastal pidurdus, mis võib viidata soolasema vee sissevoolude mõju lakkamisele.
Pindmise veekihi soolsus (PSU; 0–10 m) Narva-Kunda veekogumi seirejaamades 2022. aastal koos pikaajalise keskmise ja standardhälbega (1993– 2021)
2. Hapnikupuudusega alad on suurenenud
Aastatel 2016 – 2022 on eluta piirkond Soome lahe ja Läänemere ida- ja keskosa süvikutes pindalalt suurem kui eelmise sajandi 1970 – 1980ndatel.
Nagu eelnevalt mainitud sõltub vee tihedus temperatuurist ja soolsusest. Nende näitajate vertikaalne profiil peegeldab meres toimuvaid füüsikalisi protsesse, sealhulgas kihistumist (stratifikatsioon) ning mida tugevam on kihistumine, seda halvemad on hapnikutingimused põhjakihtides. Lisaks sellele kasvab pikas perspektiivis meresette orgaanika sisaldus seoses mere üldise eutrofeerumisega. Mida suuremad on orgaanilise aine kogused, seda suurem on tõenäosus, et põhjalähedases veekihis ja põhjasetetes tekib orgaanika lagunemisel hapnikupuudus, mis omakorda määrab põhjaloomastiku elutingimusi. Pärast sajandivahetust toimus Läänemere ida- ja põhjaosas aasta-aastalt eluta mereala pindala suurenemine. Kui aastatel 2010 – 2015 levis põhjaloomastik Soome lahe ida- ja lääneosas sageli kuni 75 meetri sügavuseni, siis aastatel 2016 – 2022 Vaindloo saare piirkonnas 60 – 70 meetri sügavuseni ja Pakri saarte piirkonnas 65 – 70 meetri sügavuseni.
3. Toiteainete sisaldus on langustrendis
Merevee üldfosfori sisaldus Soome lahe rannikumere püsiseire veekogumites ja üldlämmastiku sisaldus Pärnu lahes on viimastel aastatel langustrendis. Pikaajaline langustrend säilib ka avameres, kuid viimase seireaasta aastakeskmised kontsentratsioonid suurenesid.
Toiteained (lämmastik ja fosfor) on vajalikud fütoplanktoni ja põhjataimestiku kasvuks, kuid nende liigne sisaldus merekeskkonnas inimtegevuse tagajärjel põhjustab eutrofeerumist ehk toiteainete üleküllust, mille tagajärjeks on näiteks intensiivsete ja ulatuslikumate õitsengute esinemised, vee läbipaistvuse vähenemine, niitjate vetikate suur esinemine, mis omakorda põhjustab suurt orgaanilist biomassi, mis settib merepõhjale ja tekitab lõppkokkuvõttes ka hapnikuvaegust. Seega tuleks hoiduda toiteainete liigsest kasutamisest vältimaks nende edasikannet veekogudesse ja merre. Toiteainetega rikastumise probleem on juba pikalt tuttav ja seda püütakse erinevat teed pidi ka lahendada, sh võttes ette tegevuskavasid ja meetmeid koormuse vähendamiseks. 2022. aasta andmed näitasid, et merevee üldfosfori sisaldus Soome lahe iga-aastaselt seiratavates kogumites rannikumeres ja üldlämmastiku sisaldus Pärnu lahes on viimastel aastatel langustrendis. Samal ajal on aga tähele pandud, et vaatamata säilivale pikaajalisele langustrendile, avamere üldfosfori aastakeskmised kontsentratsioonid suurenesid 2022. aastal ja alates 2021. aastast ei vasta üldlämmastiku aastakeskmised kontsentratsioonid üheski avamere alambasseinis hea keskkonnaseisundi tasemele.
4. Põisadru ohtrus väheneb
Peaaegu kõikidel 2022. aasta seirealadel märgati põisadru ohtruse vähenemist. Põhjusi peab välja selgitama edasise seire käigus, uurides kas tegemist on merepõhja mosaiiksusest tingitud erisusega, aastate vahelise loodusliku varieeruvusega või püsiva muutusega.
Ühe- ja mitmeaastaste vetikate ja kõrgemate taimede liigilisele koosseisu ja ohtruse muutuste hinnang annab arusaama aastate vahel toimunud muutustest. Põhjataimestik on heaks mere keskkonnatingimuste hindamise parameetriks tänu oma paiknevusele. Tõsisematele muutustele viitab taimekoosluste vaestumine, mis toob kaasa muutusi ka põhjaloomastiku, kalastiku ja linnustiku kooslustes. 2022. aastal olid liigirikkaimad transektid Kõiguste (27 liiki) ja Udriku (27 liiki) ning liigivaeseim Narva-Jõesuu 1 (10 liiki). Pärnu lahes ei registreeritud seireaastal võtmeliiki põisadru esinemist, ohtralt esines aga lahtine vetikamatt. Narva-Kunda lahe veekogumis vähenes 2022. aastal mitmeaastaste liikide osakaal, kuna kogutud andmete põhjal oli põisadru ohtrus vähenenud. Põisadru ohtruse vähenemine registreeriti 2022. aastal ka teistel seirealadel – Matsi ja Kõiguste transektidel. Põhjusi peab välja selgitama edasise seire käigus, uurides kas tegemist on merepõhja mosaiiksusest tingitud erisusega, aastate vahelise loodusliku varieeruvusega või püsiva muutusega.
5. Põhjaloomastiku liigilise koosseisu arvukuses on märgata tõusu
Karpidest toituva ümarmudila arvukuse trend peegeldub ka põhjaloomastiku aastate vahelises muutlikkuses. Möödunud seireaastad on näidanud, et viimaste aastate soolsuse tõus on hakanud positiivselt mõjuma põhjaloomastiku liigilisele koosseisule – on märgata balti lamekarbi arvukuse tõusu.
Sarnaselt põhjataimestikule on oluline mereökosüsteemi element ka põhjaloomastik, mille levik, arvukus ja liigiline koosseis sõltub keskkonna- ja ümbritsevatest teguritest. Nii näiteks langes drastiliselt aastatel 2018–2019 Lahepere ja Pakri lahes põhjaloomastiku üldbiomass, mis oli seotud asjaoluga, et samal ajal mõlemas lahes levis arvukalt ümarmudil. Ümarmudila peamiseks toiduobjektiks on teiste karpide kõrval ka balti lamekarp (Macoma balthica), kes annab peamise osa põhjaloomastiku üldbiomassist. Ümarmudila arvukus nendes lahtedes on nüüd palju madalam ja on märgata balti lamekarbi suurt arvukust ja biomassi. Samuti on täheldatud, et viimaste aastate soolsuse tõus tõenäoliselt hakkas mõjutama positiivselt põhjaloomastiku liigilisele koosseisule. Nii mõneski seirekohas esinesid nii riimveelised kui merelised liigid.
6. Tuvastati üks uus tulnukliik
Võõrliigid ehk tulnukliigid on meie kiiresti areneva maailmaga kaasnev probleem. Möödunud seireaastal tuvastati Eesti merealal veel üks tulnukliik – põnguskilbiliste seltsi kuuluv vähk.
Liigid, kes on oma levila laienenud inimese kaasabil – tahtlikult või juhuslikult – mõjutavad või võivad mõjutada kohalikke liike ja elurikkust, koos kaasaskäiva ökosüsteemi toimimisega ja sotsiaalmajanduslike aspektidega. 2022. a tungis Eesti merealadele uue võõrliigina põnguskilbiliste (Cumacea) seltsi kuuluv vähk Nippoleucon hinumensis, keda leiti esmakordselt Pakri lahes ja Liivi lahe loodeosa rannikuveekogumis. Liik levis mõlemas piirkonnas vähearvukalt ja väikese biomassiga. Kokku on viimase 20 aasta jooksul registreeritud Eesti vetes 25 võõrliiki. Andmed uutest invasioonidest edastatakse andmebaasi AquaNIS.
7. Ümarmudil ja harilik rändkrabi on oma leviala laiendanud
Ümarmudilat ja krabisid esines 2022. aastal arvukalt ning viimased aastad näitavad, et nad on oma leviala Eesti vetes suuresti laiendanud.
Ümarmudil, villkäppkrabi ja harilik rändkrabi on mõned valitud võõrliigid, kelle arvukuse trendi mereseire raames sihipäraselt jälgitakse ja seotud eelkõige nende käitumisega. Viimased aastad näitavad, et nad on oma leviala Eesti vetes hästi laiendanud. Ümarmudil on oma olemuselt agressiivne kala, kes võib teisi põhjalähedase eluviisiga kalu välja tõrjuda, mõjutada koosluse koosseisu. Kohalikku elustikku mõjutavad ka sissetunginud krabid. 2022. aasta seire näitas, et pärast aastate 2017–2019 madalseisu algas Muuga lahe ümarmudila populatsiooni taastumine, mis 2022. aastal jõudsalt kiirenes. Hariliku rändkrabi keskmine arvukus, mis püsis aastatel 2017–2020 sarnasel tasemel (andmed Pärnu lahest) ja 2021. aastal näitas madalat arvukust, tõusis 2022. aastal senisele kõrgeimale tasemele.
8. Suurem osa seiratud ohtlikest ainetest ei ületa lubatud piirväärtusi
Mere ohtlike ainete seire käigus jälgitakse veekeskkonna seisukohast ohtlike ainete sisaldusi. Keskkonnas püsimise ja lagunemise aeg sõltub konkreetsest ühendist, seega saasteainete kontsentratsioon ei vähene koheselt, samuti ei kao ka avaldatav mõju. Piirnorme ületavad elavhõbe, kaadmium ja PBDE.
Ohtlike ainete all mõeldakse keemilisi saasteaineid, mis negatiivselt mõjutavad elusorganismide tervist või ökosüsteemi toimimist. Erinevate omadustega ohtlikud ained võivad püsida keskkonnas, tekitada mürgistust, organismide tervisehäiringuid ja kontsentreeruda toitumisahelates, jõudes lõppkokkuvõttes ka inimese toidulauale. Seepärast tootjatel ja tavakasutajatel on oluline pidada keemiliste ainete suhtes seatud kasutamise reeglitest kinni ja eelistada loodussõbralikke tooteid.
Mere ohtlike ainete seire käigus jälgitakse veekeskkonna seisukohast ohtlikke ainete sisaldusi. 2022. a seiretulemused näitasid, et kuigi suurem osa seiratud ainetest ei ületa lubatud piirväärtusi, on siiski aineid ja ühendeid, mille kontsentratsioonid on üle selle. Nii näiteks ületab elavhõbeda sisaldus lubatud koguse rannikumere ahvenates. Avamere piirkonnas kaadmiumi ja bromodifenüüleetrite (PBDE) kogus on üle lubatud normi. Kui elavhõbe ja kaadmium võivad eralduda keskkonda nii looduslike protsesside käigus kui inimtegevuse tulemusena, siis PBDE ühendid on reeglina olnud kasutusel plastmaterjalides ja polüuretaanvahtudes leegiaeglustitena ja praeguseks on nende kasutust piiratud. Reeglina jõuavad inimtegevuse tagajärjel tekkinud saasteained merre õhust ja maismaalt jõgede kaudu. Kuigi osa nendest on mõnda aega juba tootmistes piiratud või keelustatud, keskkonnas püsimise ja lagunemise aeg sõltub konkreetsest ühendist, seega saasteainete kontsentratsioon ei vähene koheselt, samuti ei kao ka avaldatav mõju.
9. Merevee pinnakihis mikroprügi hulk aastatega langeb, põhjasettes aga suureneb
Mereprügi teke ja kogused on otseselt seotud inimtegevusega. Prügi esinemise tõenäosus on suurem otsese inimmõjuga aladel.
Kuna mereprügi on otseses seoses inimtegevusega, on oluline kujundada keskkonnasõbralikke tarbimisharjumusi ja ühiskondlikku arusaamist mere prügistamisega seotud probleemide kohta, tõsta teadlikkust tekkivatest keskkonnariskidest ja ennetada prügi sattumist merre, kaitstes sellega nii seal elavat elustikku, kui ka iseennast, hoides merekeskkonda terve ja hoituna.
Mereprügi seirega alustati Eestis 2016. aastal pinnakihi mikroprügi uuringust, millele hiljem lisandus ka merepõhja makroprügi seire. Kuigi aegrida ei ole sugugi pikk, 2022. aasta andmetega on meil esialgsed välja kujunenud mustrid olemas.
2022. aastal olid Eesti mereala pindmise veekihi mikroprügi kogused mõnevõrra madalamad võrreldes eelneva aastaga, välja arvatud Liivi lahe ja Väinamere piirkond, kus kogused on viimasel kahel uuringuaastal tõusnud. Mikroprügi kogused settes aga suurenenud kõikides uuritud piirkondades. Erinevate merealade võrdluses esineb kõige rohkem mikroprügi osakesi Soome lahes ja Läänemere avaosas.
Makroprügi 2022. aastal teostatud seiretöö tulemustest leiti kinnitust, et prügi esinemise tõenäosus on suurem otsese inimmõjuga aladel – sadamate, ranna või promenaadi läheduses.
Kokkuvõte põhineb 2022. aasta seirearuannetel. Täismahus aruandeid ja andmeid saab kätte Keskkonnaseire infosüsteemis KESE.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Anastasiia Kovtun-Kante
