Pärast lumesadu talvel ringi liikudes märkame, et tavaliselt tuttav ümbrus on muutunud sädelevaks valgeks võlumaaks. Maapinda katab ühtlane lumekiht, mis justkui valge paberina lubab sellel liikujatel teistele öelda „mina olin siin“. Kuna paljud liikujad võivad olla pigem öise eluviisiga, siis ei pruugi me jälgede autorit ennast kohata. Jälgi ära tundes saame aga aimu, kes näiteks meie hoovis, metsarajal või linnateel liikunud on. Parim lumi jäljevaatluseks on umbes paari sentimeetri paksune sulalumi, millel astuja jalajäljed on selgepiirilised ja lihtsasti määratavad. Paksus ja kohevas lumes kipub liikujatest maha jääma pigem auklik jäljerada, mis varisenud jäljeservade tõttu võib jätta mulje, et seal on liikunud tegelikust palju suurem loom.
Talvistel metsaradadel kohtame peamiselt erinevate imetajate jalajälgi. Vastavalt jäljetüübile saab eristada käppasid, sõrgu või kapju. Loomi saab eristada ka liikumisviisi järgi, sest jälgede asetus annab aimu, kas loom on kõndinud, hüpanud või hoopis galopeerinud. Jälgede määramisel on väga oluline teha vahet ka jälgede suurusel. Nii saab lihtsalt aru, kas taluõuel on käinud luuramas ilves või hoopis kass. Seetõttu on jäljejahti pidama minnes tark endale taskusse torgata mõni tühi tikutops või mõõdulint, et ka tagantjärgi jäljepilte vaadates oleks aru saada, kui suure loomaga võis tegemist olla. Ja nüüd võibki jäljejaht alata!
Halljänes ja valgejänes Hall- ja valgejänes liiguvad tavaliselt hüpates, jättes endast maha äratuntava jäljemustri. Selliseid jäljeridu kohtab ka linnas liikudes, kus halljäneseid leidub. Eespool asetsevad kõrvuti kaks suuremat tagakäpa jälge, millele järgnevad hanereas kaks väiksemat esikäpa jälge. Hüppe pikkuseks rahulikus tempos liikudes on mõlemal jänesel umbes 40 cm. Kuigi mõlema jänese jäljeread on väga sarnased, siis on teravamal silmal võimalik ka neid eristada. Jänese jälgi määrates mängib rolli ka nende leiukoht. Halljänese jäljeradu leidub pigem lagedamatel aladel, kultuurmaastikes ning metsaservades. Valgejänest rohkem metsades ja rabades.
Halljänese jäljed on piklikumad kui valgejänesel ning tagakäpa jälje esiosa teravam. Tagajala jälje pikkus on ligikaudu 7–9 cm ning jalajälgedes võib näha olla ka neli varbajäljendit.
Kuna talvel on valgejänese käpad karvasemad kui halljänesel, siis on valgejänese jäljed palju ümaramad ning kohati ka suuremad. Tagajala jälje pikkus on ligi 7–10 cm ning jalajälgedes võib näha olla ka neli varbajäljendit.
Hunt ja ilves
Kuigi väliselt on meie metsakutsu hunt ja metsakiisu ilves kergelt äratuntavad, siis jalajälgede osas aetakse neid enim segi just nende kodustatud sugulaste – koerte ja kassidega. Kui koera ja hundi jäljed on sümmeetrilise kujuga, siis erineva pikkusega varbad annavad ilvese ja kassi jälgedele ümara välimuse.
Hundi jäljerida on erinevalt koera omast tavaliselt sirge nagu oleks loom kõndinud nööri mööda. Karjades liikudes võivad nad astuda ka karjaliikmete jälgedesse. Nagu teistel koerlastel, on ka hundil esijalgadel 5 ja tagajalgadel 4 varvast. Hundi jälg on koera omast aga märgatavalt piklikum.
Ilvese jalajäljed on suurele kassile omaselt ümarad ja ebasümmeetrilised. Esijala jälje pikkus on 7–9 cm, tagajälg veidi väiksem. Kuna ka ilvesed liiguvad sageli üksteise jälgedes, võib olla keeruline aru saada mitu looma parasjagu mööda rada liikunud on. Ka sügavamas lumes liikudes võib loom astuda tagajala esijala jälge.
Rebane ja kährik
Kuigi rebase ja kähriku jäljed on hundi jälgedest väiksemad, aetakse ka neid sageli segamini koera jälgedega.
Erinevalt koerast on rebase jäljerida sirge, kuid loom võib liikuda ka paarishüpetega. Suuruselt on jälg keskmise koera omast väiksem ning piklikum. Esijalgade jäljed on tagajalgade omadest veidi suuremad. Nagu ka ilves, astub ta sügavamas lumes liikudes tagajala esikäpa jälge.
Kähriku jäljerida on korrapäratum ja looklevam, liikudes vahel lühikeste paarishüpetena. Sageli liigutakse ka paaridena. Jälg on väiksem ja ümaram kui rebasel.
Pruunkaru
Kuna karu teeb taliuinakut, ei pruugi me talvel tema jälgi lumel märgata. Siiski võib üksikute ärkajate jälgede otsa sattuda. Seda ka varakevadel, kui lumi veel maas ja esimesed mõmmid ärkama hakkavad. Karu jälg on äratuntav, kuid jälje suurus varieerub vastavalt karu vanusele. Täiskasvanud looma tagajälje laius on alates 12-st sentimeetrist, samas kui esimese aasta poegadel on see ainult 6–9 sentimeetrit. Kõndides toetub loom kogu tallale, nii et mõmmiku jalajälgi on päris lihtne ära tunda. Tagakäpa jälg võib meenutada ka inimese jalajälge, kuid vastupidise varvaste asetusega. Samuti pole meil nii võimsaid küüniseid, mis karu saapanumbri ilmselt tublisti suuremaks teevad.
Kobras, saarmas, mügri ja mink
Talvel võib vaiksevooluliste ojade ja jõgede kallastel ning jääl märgata mitmeid erinevaid tegutsemisjälgi ja hea õnne korral ka nende omanikke. Ka vee-elupaikadega seotud kopral, saarmal ja mingil saame jälgi vaadeldes vahet teha, kes neist parasjagu toimetanud on.
Kopral on tagajalad esijalgadest palju suuremad ning tagajalgade varvaste vahel ujunahk. Kui esijala jälje pikkus on ainult 5 sentimeetrit, siis tagajalgadel jääb see vahemikku 15–18 sentimeetrit. Seega saame eristada kopra jälgi vaadates, millised on esikäpad ja millised tagakäpad. Iseloomulikuks tunnuseks kopra radadel kõndides on tema laia ja lameda saba lohisemisjälg, mis kõndija käpajäljed sootuks ära kustutada võib.
Saarmal on kõikidel jalgadel viis ujunahaga ühendatud varvast. Tagajala jälg on vaid veidi esijala jäljest väiksem, 6–9 sentimeetrit. Saarma jäljeread võivad olla erinevad, kuna loom liigub tavaliselt hüpates, jättes maha paarisjäljed ja saba poolt tekitatud vao. Paksemas lumes on hüpped lühema pikkusega.
Veekogude ääres võib märgata ka vesiroti ehk mügri tegevusjälgi. Loom liigub tavaliselt hüpeldes ning tänu kergele kehakaalule on tema jäljed sarnaselt teistele pisinärilistele õrnad ning selge piirjooneta. Jäljepikkus 2,5–3 sentimeetrit, esijalgadel on neli ja tagajalgadel viis varvast.
Mink liigub enamasti paarishüpetega. Jäljed on metsnugise jälgedest väiksemad. Esijala jäljed veidi suuremad kui tagajala omad. Olenevalt lumest varieerub jälje pikkus 3–6 sentimeetrini. Mingile on suuruselt ja välimuselt sarnased ka tuhkru jäljed, kuid tuhkur teeb sagedamini ka kolmik- ja nelikjälgi.
Nirk, kärp ja nugis
Nii nirk kui kärp liiguvad tavaliselt paarishüpetega, harvem ka kolmikhüpetega. Pikad hüpped vahelduvad lühematega. Pehmemas lumes võib näha olla ka sabatriipu. Kuigi kärbi jäljed on piltidel kujutatud nirgi jälgedest veidi suuremad, siis on neid raske eristada, seda eriti kohevas lumes.
Nii mets- kui kivinugis liiguvad tavaliselt hüpates, jättes endast paarisjälgi. Sagedased on ka kolmikhüpped. Vahel võib teha ka lühikesi tippivaid samme. Nugise jäljerida võib tihti kulgeda ka üle kivide ja langenud puutüvede. Lumes on jälje pikkuseks umbes 5–7 sentimeetrit.
Metssiga
Metssead liiguvad sageli karjades ning seega võib sõrgade jälgi olla koos päris palju. Nagu karulgi sõltub ka metsseal jälje suurus looma vanusest. Esijala sõrad on veidi suuremad tagajala omadest pikkusega 5–7 sentimeetrit. Sõrgade laius on peaaegu sama suur kui nende pikkus. Jäljel võib näha olla ka sõrgatsite jäljendit.
Metskits ja põder
Nii metskits kui ka põder võivad liikuda väikestes gruppides ning jätta endast maha pikki jäljeradu.
Metskitse sõrad on väikesed ning sõrgatsite jäljendeid võib näha olla vaid siis, kui loom pikkade hüpetega põgeneb. Sõra jälje pikkuseks on 4,5–5,5 sentimeetrit.
Põdra jälgi on juba suuruse poolest raske kellegi teise omadega segamini ajada. Sõra jälje pikkus on 12–16 sentimeetrit. Jälgedes võib näha olla ka sõrgatsite jäljendeid, mida punahirve jäljes näiteks ei näe. Põder liigub enamasti kõndides ning tema sammu pikkus ulatub kuni kahe meetrini.
Orav
Orava jälgi võime märgata väga erinevates paikades. Tema tagajalad on esijalgadest märgatavalt suuremad ning liikumisel olulisemad. Tagajalgadel on oraval viis varvast, esijalgadel neli. Liigutakse vaid hüpates, asetades tagajalad esijalgadest ettepoole.
Talvised linnujäljed
Linnujälgede määramine talvel võib osutuda peaaegu võimatuks, sest enamike jäljejätjate jalad on üksteisele väga sarnased. Näiteks võime hommikul tööle sättides maja kõrvalt leida pikad ringiratast kulgevad jäljeread ning ainult oletada, et mõni kodutuvi on seal äsja ühe eriti pika telefonikõne maha pidanud.
Veekogude ääres ja jääl kohtab partide radu. Jäljed teevad omapäraseks ujunahkadega ühendatud varbad, kuid kahjuks on raske öelda, kas need jättis sinna sinikael-part või mõni muu.
Põldude ääres ja talumajade hoovides märkab talvel salkadena liikuvaid nurmkanasid.
Laanepüü jäljed on nurmkana omadele väga sarnased. Sellesse, kumma linnuga tegemist on, aitab selgust tuua jälgede vaatluspaik. Laanepüü jälgi leiad metsast, nurmkana omasid põllu äärest.
Metsas liikudes võib märgata ka meie suurima metsakanalise – metsise jalajälgi.
Järgmine kord jäljerajale sattudes proovi, kas suudad määrata, milline loom või lind seal parasjagu liikunud on. Põnevad jäljevaatlused sisesta kindlasti ka loodusvaatluste nutirakendusse, kuid ära unusta sellisel juhul jäljepildile asetada ka tikutops või joonlaud, et saaksime vaatluse juures oleva määrangu kinnitada. Toredat jälgede avastamist!
Autor: Eluslooduse osakonna peaspetsialist Christel Rose Bachmann
Jäljepiltidega varustas: Eluslooduse osakonna ulukitiim
