Keskkonnaagentuur jälgib iga-aastaselt Eesti pinnaveekogumite koondseisundit. Pinnaveekogumid jagunevad vooluvee- (jõed), seisuvee- (järved) ja rannikuveekogumiteks. Pinnaveekogumi koondseisund koosneb ökoloogilisest seisundist (bioloogilised elemendid nagu näiteks kalastik, suurtaimed või suurselgrootud) ja keemilisest seisundist. Eesmärk on saavutada kõikide Eesti veekogumite vähemalt hea koondseisund, mis tähendab, et vee-elustik ja vee keemiline koostis on inimkoormuse poolt vähe mõjutatud.
Aastal 2023 oli 744st pinnaveekogumist heas või väga heas seisundis 52% veekogumitest. Võrreldes 2022. aastaga on heas või väga heas seisundis veekogumite arv tõusnud 1% võrra (Joonis 1). Põhjuseks peamiselt ökoloogilise seisundi paranemine vooluveekogumites ning uue metoodika kasutuselevõtt tugevasti muudetud vooluveekogumite ökoloogilise potentsiaali määramiseks.
Kõige paremas koondseisundis on vooluveekogumid (60% vähemalt heas seisundis) ning kõige kehvemas seisundis on rannikuveekogumid (0% ehk ükski ei ole heas või väga heas seisundis). Seisuveekogumeid on nii nagu ka eelmisel aastal 10% vähemalt heas seisundis.
Vooluveekogude hea seisundi saavutamise peamisteks takistusteks on paisud ja ohtlikud ained. Suurematest jõgedest on tänaseks olulises ulatuses kaladele liikumiseks avatud Pirita ja Põltsamaa jõgi. Pirita jõel on näha ka esimesi paranemise märke, kus kalastiku seisund on oluliselt taastuma hakanud. Oluline läbimurre on toimunud Pärnu jõestikus, kus Sindi paisu avamise järel on Pärnu jõgi kaladele läbitav kuni Tarbja paisuni. Kuna looduses toimuvad muutused viibega, siis ei pruugi veel kõikide rakendatud meetmete tagajärgi statistikas kajastuda.
Peamine koormus järvedes ja rannikuveekogumites on nii toitained kui ka ohtlikud ained, kus need akumuleeruvad. Suur fosfori ja lämmastiku koormus on toonud kaasa ulatusliku veekogude eutrofeerumise ning selle all kannatab enamik Läänemerest.
2023. aastal oli 16% veekogumeid halvas keemilises seisundis ning ligi 11% veekogumeid heas keemilises seisundis (Joonis 2). Võrreldes eelmise aastaga on heas seisundis kogumite arv suurenenud 1,5%, kuid halvas seisundis veekogumite arv vaid 0,6%. Seega võib öelda, et võrreldes eelmise aastaga on näha heas seisundis veekogumite osakaalu suuremat suurenemist kui halvas seisundis kogumite osakaalu puhul. Halva keemilise seisundi näitajaks on ülekaalukalt elavhõbe kalas, aga ka bomodifenüüleetrid ja kaadmium kalas, benso(a)püreen vees ja tributüültina settes.
Halvas või väga halvas ökoloogilises seisundis veekogumeid on suhteliselt vähe, kõigest ligi 9%. Heas ökoloogilises seisundis veekogumeid on 57% ning kesises seisundis veekogumeid 33% (Joonis 3). Võrreldes eelmise aastaga on halvas või väga halvas ökoloogilises seisundis veekogumite arv vähenenud 1% võrra ning heas seisundiklassis suurenenud 1% võrra. Heas seisundis veekogumite arvu suurenemise põhjuseks on rakendatud meetmete efektiivsus vooluveekogumitel, aga ka uue metoodika kasutuselevõtt tugevasti muudetud vooluveekogumite seisundite hindamisel. Halva ökoloogilise seisundi peamised elemendid on kalastiku seisund, füüsikalis-keemilised elemendid ja suurselgrootud. Kalastiku kesine või halvem seisund viitab osade või kõikide kalaliikide vähesemale arvukusele kui tegelikult selles veekogumis olema peaks või tähendab seda, et mõni liik/liigid on täielikult hävinud.
Koondseisund paranes 20 veekogumil, ökoloogiline seisund 31 kogumis ja keemiline seisund 3 kogumis. Peamisteks paranenud ökoloogilise seisundi elementideks olid kalastik, suurtaimestik, suurselgrootud ja füüsikalis-keemilised elemendid. Asjaolu, et mitme veekogumi seisund paranes, viitab rakendatud meetmete efektiivsusele. Kuna aga looduses toimuvad protsessid aeglaselt, siis kulub aega suuremate muutuste täheldamiseks seisundi statistikas.
Peipsi järve ökoloogiline seisund halvenes kesisest halvaks ja Pihkva-Lämmijärve veekogumi ökoloogiline seisund on ikka halvas seisundis. Peipsi järve veekogum alanes peale paari aastat stabiilset kesisest seisundit halba seisundiklassi fütoplanktoni (sh sinivetikate) halvenemise tõttu. Lisaks mõjutavad halvemat kui head seisundit füüsikalis-keemilised näitajad (sh toitained) ning suurtaimed. Pihkva-Lämmijärve veekogum on püsinud halvas seisundis füüsikalis-keemilised näitajate ja fütoplanktoni alusel kolmandat aastat. Ainult suurtaimede seisund paranes Pihkva-Lämmijärves. Halba keemilist seisundit põhjustavad Peipsi järve ja Pihkva-Lämmijärve veekogumites peamiselt taolised ohtlikud ained nagu elavhõbe ja kaadmium elustikus.
Iga-aastaselt esineb mõlemas veekogumis sinivetikaõitseng, mis on põhjustatud suurest toitainete sisaldusest. Joonisel 4 on pilt suve algusest, kuid juba on näha mõningast vetikate vohamist. Kõrgtipp vetikate vohamisel on tavaliselt augustikuus.
Võrtsjärve ökoloogilise seisundi hinnang alanes 2023. aastal heast kesiseks veiskonnaspetsiifiliste saasteainete täpsemalt tsingi piirnormi ületuse tõttu vees. Tsingi ületuse põhjus võib tuleneda intensiivsest põlluharimisest. Võrtsjärve ökosüsteem on järve suure pindala ja väikese sügavuse tõttu väga tugevasti füüsikaliste tegurite poolt juhitud. Võrtsjärve seisund oli 2023. aastal nagu ka eelmistel aastatel fütoplanktoni alusel hea, mida toetab ka ulatuslike veeõitsengute puudumine. Lisaks olid heas seisundis ka füüsikalis-keemilised näitajad. Viimaste aastate üpris stabiilne seisund annab tunnistust Võrtsjärve ökosüsteemi suurest stabiilsusest. Võrtsjärves on halva keemilise seisundi põhjustajaks elavhõbe kalas.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Liina Eek
