Möödunud aasta hüdroloogias võiks kokku võtta kolme märksõnaga: üleujutused, tavapärane ja sajandipikkune. Esimese hooga ei tundu need märksõnad omavahel kuidagi kokku sobivat, sest Eesti kontekstis ei ole üleujutus küll midagi tavapärast ja ega sajandki mõõtühik, mis tänases agiilses maailmas liiga sagedast kasutust leiaks. Siiski.
Eelmine aasta algas mitte ainult üleujutuste projekti, vaid ka päris üleujutusega Pirita jõe ääres Loo külas. Suvised katastroofi mõõtu üleujutused läbistasid Euroopat põhjast lõunasse ning valingvihmad uputasid Eestiski linnatänavaid ja kergitasid jõgede veetasemed üleujutusohu piirile. Sügise algul kui naelutasime Oore jaama seinale Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni antud sajandi jaama tunnustahvli, oli aga Pärnu jões veetase septembrikuisest pikaajalisest tervelt 10 sentimeetrit madalam. Normist vähem vett, öeldakse. Aasta lõpp tõi taaskord tulvad ja kõrgvee rekordid, hüdroloogid püüdsid tippe nii novembri lõpus kui ka jõulude aegu. Taaskord võib Eesti jõgede hüdrograafe ilmestada sõnapaariga „Ameerika mäed“.
Ja kui nüüd küsida, milline oli see uputusterohke aasta sajandipikkuse hüdroloogilise andmestiku vaatest, on vastus, et kokkuvõttes keskmine, tavapärane! Siin saavadki kokku sajand kui mõõtühik ja keskmine kui matemaatiline kategooria, mis uputuslikud ekstreemsused ära tasandavad ja kokkuvõttes tavapärase välja annavad.
Iga aasta on omamoodi ja erandlik. Pikaajalised andmed aitavad meil mõista muutusi, kõrvalekaldeid ja trende ning märgata, millal püsivast kõrvalekaldest saab uus normaalsus. Läinud aasta oli küll veerohkuselt normilähedane, kuid vee jaotus sellel aastaringil ei sarnanenud kuidagi sellele, mida me tavapäraseks loeme. Ja nii tegelikult juba mitu aastat järjest. Kevadise suurvee asemele on ilmunud talvised tulvad, suvised paduvihmad muutuvad üha intensiivsemaks ja sügised kuivemaks. Ja see kokku? Keskmine! Vaatame lähemalt, milline oli eelmise tavapärase aasta põnevaimate hüdroloogilise sündmuste TOP 5, juhuslikus järjestuses ja pingeritta seadmata.
Jääummistused jaanuaris
Aasta algas nädalakese kestnud pakasega, mis jõulude aegse sulaga läinud jääkaaned jõgedele tagasi tõi. Hüdroloogid märkasid mitmel pool üle Eesti jõgedel järske veetaseme tõuse, mille põhjuseks olid jää- ja lobjakaummistused. Veetasemed kerkisid hooga Valgu, Toila-Oru, Põhjaka I, Audru, Vihterpalu ja Kuningaküla hüdromeetria-jaamades, mõnes neist ööpäevaga enam kui pool meetrit. Pühapäeval, 7. jaanuari varahommikul sain kõne kolleegilt Päästeametist – mis Pirita jões toimub? Loo külas on üleujutus! Mitte, et Keskkonnaagentuur saaks midagi loodusjõudude vastu teha. Küsimus oli informatsioonis, prognoosis. Kohapeal avanev vaade ei jätnud kahtlust, see on päris üleujutus. Vesi laius jõeluhal, loksus pargis ja oli tunginud ka hoovidesse. Vesi oli seal, kus seda varem pole nähtud. Üleujutuse põhjuseks oli külast veidi allavoolu jões asuvasse kalakärestikku takerdunud jää ja lobjakas, mille tulemusel kerkis veetase külas peaaegu kaks meetrit. Olukord taandus paari päevaga kui plusskraadide toel jääummistus lahenes. Võib öelda, et seekord läks pigem hästi ja suuremat kahju ei sündinud.
Kevadine suurvesi veebruaris
Kevadsuurvesi on klassikaliselt aasta kõige mastaapsem ja oodatuim hüdroloogiline sündmus, mille mõju ulatub hoopiski sügavamale kui rekordkõrgustesse küündivad veetasemed ja suurveega raginal lahkuv jõejää. Kevadine suurvesi toidab meie põhjaveevarusid ja tagab, et suvisel põuaperioodil jõed päris ära ei kuivaks. Kui eelmisel sajandil oli tüüpiline kevadsuurveekuu aprill, siis viimastel aastatel on veebruaris esinev suurvesi juba tavaliseks saanud. Oleme tähele pannud, et meie heitlikumaks muutunud talved toovad nüüd kevadise suurvee märksa varem ja tihtipeale mitmes jaos – natuke veebruaris, natuke märtsis, mõnikord ka veidi aprillis. Eelmise aasta kevadsuurvesi piirdus põhiliselt veebruarikuiste tippudega ja mõneski jaamas löödi veebruari pikaajalise veetaseme rekord, kuid üksikutest kõrghetkedest olulisemad on püsivad muutused, millele need rekordid viitavad.
Valingvihmad juuli lõpus ja augusti alguses
Mis saab olla mõnusamat kui paljajalu suvesoojas paduvihmas murul paterdada! Kes poleks seda teinud? Juuli lõpus üle Eesti liikunud intensiivsete sademete vöönd kergitas kiiresti ka jõgede veetasemeid. Keskkonnaagentuur väljastas kõrgeima taseme hoiatuse ja mõnes kohas sadas ööpäevaga maha enam kui terve kuu norm. Valingvihmad põhjustasid üleujutusi linnades, häirisid liiklust, ühistransporti ja operatiivteenuseid. Veelõksus seiskunud sõidukid, kanalisatsioonikaevudelt lahkunud kaevuluugid, hulgaliselt ärajäänud koosolekuid ja ärikohtumisi – nende tagajärgede mõju ühiskonnale on otseselt rahas mõõdetav. Üleujutus on kõige suuremat majanduslikku kahju põhjustav ohtlik ilmanähtus. Kahju, mis targa käitumise ja õigeaegse hoiatuse toel on suures osas ennetatav.
Tugevad sajuhood jätkusid ka augusti alguses ning kõrgele kerkinud veetasemed jätkasid tõusu. Ahja jõgi avas tee vabadusse kalakasvatuse asukatel kui kõrgvesi ühines kasvandustiikidega ning Tamula järvevana ajas korraks ärevile Võru linnaisad ja elanikud.
Roosisaare jaama veetase ületas kriitilise piiri ja andsime Võru linnale esimese taseme üleujutusohu hoiatuse. Selle üleujutuse põhjus seisneb selles, et Tamula-Vagula järvepaar on Haanja kõrgustiku jalamil, nö all kausis ja sellest välja viivad Vahejõgi ja Võhandu jõgi on suve lõpuks tihedalt veetaimestikku täis kasvanud, mis veevoolu oluliselt takistavad. Ja kui nüüd Vagula järve suubuv Võhandu jõgi sealt ülevalt kõrgustikult oma valgalalt kogu selle vihmavee alla järvedesse kokku toob ja see sealt välja ei mahu voolama, siis ongi üleujutusoht olemas. Mitte oht vaid ka päris üleujutus. Seekord piirdus üleujutus vaid järve kaldaaladega, ujutatud olid promenaad ja mänguväljakud.
WMO sajandi jaama tunnustus Oore ja Vasknarva hüdromeetriajaamadele
Märgiline, võib selle kohta öelda. Väike Eesti, pikk ajalugu, suur pühendumus ja tark töö. Septembris kruvisime Oore hüdromeetriajaama seinale sajandipikkust tööd ja väärtuslikke kliimaandmeid tähistava ja tähtsustava sajandi jaama tunnusplaadi. Sajandi jaama tunnustuse pälvis ka Vasknarva hüdromeetriajaam. Saja aasta täitumist avamisest tähistasid ka Tänassilma, Kasari, Riisa, Tõrve, Räpina ja Aesoo hüdromeetriajaamad, küll ilma WMO märkamiseta. Kuigi selle ajaga on tehnoloogia ja seiremeetodid arenenud, annavad pikaajalised andmeread meile aimu ilma- ja veerežiimis toimunud muutustest – kliimamuutus avaldub neis selgelt ja ilustamata, faktiliselt. Oleme tänulikud esimese Eesti Vabariigi ametkondadele ja nende eelkäijatele, kes mõistsid, et info on tarkade otsuste aluseks, andmed veeressursside ja ilma kohta on sotsiaalmajandusliku tähtsusega ning süsteemne hüdrometeoroloogiline andmestik saab tulla hästi planeeritud seirevõrgust.
Uued avalikud teenused
Jaanuaris alustasime üleujutuste projektiga, mis kestab aastani 2029 ja mille eesmärk on arendada seire- ja hoiatussüsteeme ning seeläbi ennetada üleujutustest põhjustatud kahjusid, leevendada tagajärgi ning tõsta elanike ja ametkondade tegutsemispädevust.
Veebruaris sai valmis satelliitandmete põhine üleujutuste operatiivseire ja statistilise teenuse rakendus. Tänu sellele on võimalik nüüd igapäevaselt (loe: iga ühe või kahe päeva tagant) näha veega kaetud alade ulatust kaardil ja selle põhjal eristada ka korduva üleujutusohuga alasid pikema perioodi vältel. Teenus on abiks planeeringute koostamisel vältimaks ehitamist aladele, kus kõrgvesi on sage külaline.
Aprillis valmis operatiivne veeressursi kaardikuva, mis annab visuaalse hinnangu selle kohta, kas vett on kuukeskmisest rohkem või vähem. Tänu EstModeli rakendusele viisime oma ajalooliste ja operatiivsete seireandmete vaated uuele tasemele ning avaldasime veespordisõpradele ka suvise jõgede voolukiiruste eri rakenduse. Suvel avasime hüdroloogilised seireandmed Keskkonnaportaalis avaandmetena, mille kulminatsiooniks oli aasta lõpus toimunud Keskkonnaagentuuri esimene päris oma häkaton „Andmetorm“.
Kokkuvõtteks
Üleujutused. Projekt. Kõrgvesi tavatul ajal. Valingvihmad. Katastroofid Euroopas. Satelliitseire. Kliimamuutus. Andmed. Üleujutuseks valmistu kuival ajal. Mida see kõik kokku tähendab?
Ühe aasta (2024) lõikes oli üks põnevaid ja mõnevõrra ohtlikke olukordi pakkunud keskmine aasta. Pikaajaliste andmete põhjal näeme aga kinnistuvaid hälbeid „keskmisest“. Keskmine kevadsuurvesi veebruaris, valingvihmadest põhjustatud uputused suvel, tulvad ja jääummistused talvel. Meie teha on valmisolek, kohanemine ja toimetulek – sõnaga, kerksus.
Pikemalt loe asja valminud 2024. aasta hüdroloogia aastaraamatut SIIT.
Autor: Keskkonnaagentuuri kliimaosakonna juhataja Jana Põldnurk
