Kujutlege merd kui elavat ja pidevalt muutuvat organismi, mille tervist me pidevalt jälgime. Igal aastal kogutakse mereseire raames mitmekesist teavet, mis aitab mõista meie merekeskkonda ja selle muutusi. Läänemeri on pidevas muutuses, kus kliimamuutused ja inimtegevus mängivad suurt rolli. Mere pidev jälgimine on ülioluline, et mõista neid muutuseid ja leida parimaid viise, kuidas meie merd tuleviku jaoks hoida. Ülevaate saamiseks jälgitakse bioloogilisi elemente, mis mere ökosüsteemi paremini iseloomustavad. Näiteks uuritakse planktonit ja põhjaelustikku, kes on olulised lülid mereelustikus ning peegeldavad hästi keskkonna muutusi. Olulise info mere seisundi kohta annavad ka veesamba omadused – soolsus, temperatuur, toitainete sisaldus ja muud merevee keemilised ja füüsikalised näitajad. Kogutud andmete põhjal saame teha järeldusi, millises suunas merekeskkond muutub ja kas muutused viitavad paranemisele või halvenemisele. Hinnangud antakse kindlate, kokku lepitud indikaatorite alusel, mis võimaldavad vaadelda nii hetkeolukorda kui ka pikemaajalisi trende, avastada võimalikke probleeme.
Viimase seireaasta andmetest tuleb välja, et merekeskkonna suurimaks vaenlaseks on jätkuvalt eutrofeerumine. Sellest ei saa kahjuks üle ega ümber ning endiselt näeme toitainete liigset sisaldust vees, mis soodustab vetikate vohamist ning edasist merekeskkonna tingimuste halvenemist.
Talveperioodi anorgaaniliste lämmastikuühendite kontsentratsioonid püsivad kõrgel tasemel. Ka pindmise veekihi aastakeskmised üldlämmastiku kontsentratsioonid on kergel tõusutrendil (joonis 1). Positiivse arenguna on märgata Soome lahe avamereosas üldfosfori kontsentratsiooni pikaajalist vähenemist, mis annab lootust, et osad meetmed mere seisundi parandamiseks on vilja kandmas (joonis 2).
Olukorda teevad keerulisemaks ka soojad ilmad. 2024. aastal olid merevee pinnatemperatuurid mitmel pool oluliselt kõrgemad kui pikaajaline keskmine. Eriti märgatav oli temperatuuri tõus Soome lahe rannikuvetes juunis (kuni 4-5 kraadi). Ka laiemalt 2020. aastatel on suvekuude (juuni-september) veetemperatuurid Soome lahes tõusnud 1–1,5 kraadi võrreldes varasemate kümnenditega (joonis 3). Merevee soojenemine on üks märkidest kliimamuutustest ja see omakorda mõjutab kogu mereökosüsteemi. Varajane veetemperatuuri tõus ja toitainete kõrge sisaldus soodustavad Läänemeres sinivetikate vohamist. 2024. aastat iseloomustas tavapärasest varasem ja väga intensiivne sinivetikate õitseng Eesti merealal. Seiratud veekogumitest määrati suuri ja lausa rekordilisi sinivetikate biomasse Muuga-Tallinna-Kakumäe, Narva-Kunda ja Haapsalu lahtedes ning Soela väinas. See omakorda mõjutab ka keskkonnaseisundi hinnanguid.
Lisaks sellele, soojenev vesi loob Läänemeres järjest soodsamad tingimused uutele võõrliikidele, mistõttu nende arv ja levik ajas suurenevad. Meie vete jaoks ‘uued tulijad’ võivad hakata võistlema kohalike liikidega toidu ja elupaiga pärast, surudes looduslikud liigid välja ja rikkudes mereökosüsteemi tasakaalu. Kas ja kui agressiivselt võivad tulnukad käituda näitab aeg. Võõrliikide seiret tehakse sihipäraselt Muuga ja Sillamäe sadama piirkondades, kus nende sissetoomise risk on suurem. Lisaks registreeritakse võõrliigid vajadusel ka tavaseire käigus kogutud proovides. 2024. aastal tuvastati näiteks 2022. aastal meie vetes avastatud vähki Nippoleucon hinumensis juba Irbe väinas ja Liivi lahe lääneosas ning kõikides rannikuveekogumites, märgatavalt laienes ka ogaja tolmuharja (Laonome xeprovala) levila.
2024. aastal Väinameres, Hiiu veekogumis ja Pärnu lahes on võrreldes eelmiste aastatega langenud põhjaloomastiku biomass, mida seostatakse karpide osakaalu vähenemisega põhjaloomastiku kooslustes. Karpide vähesus võib põhjustada vee kvaliteedi langust. Samal aastal oli Pärnu lahes uurimisajaloo (2017–2024) võõrliigi hariliku rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii) suurim keskmine arvukus.
Rannikumere veekogumite ökoloogilise seisundi hinnang ajakohastati viies rannikuveekogumis. Seiratud veekogumitest klassifitseeriti Narva–Kunda, Muuga–Tallinna–Kakumäe ja Kihelkonna laht ‘kesise’, Pärnu laht ja Soela väin ‘halva’ ning Haapsalu laht ‘väga halva’ seisundiklassi. Püsiseire veekogumites määrasid seisundiklassi kvaliteedielemendid plankton ja põhjataimestik. Kõigis ülevaateseire veekogumites näitas halvimat seisundit kvaliteedielement fütoplankton. Haapsalu lahe ökoloogiline seisund on olnud ‘halb’ või ‘väga halb’ alates 2006. aastast. Soela väina seisundiklass fütoplanktoni järgi on senini olnud ‘kesine’.
Põhjataimestiku vaatest on viimase viie aasta üks liigirikkamaid transekte olnud Kõiguste transekt (joonis 4). Aastal 2024 registreeriti seal 31 põhjataimestiku liiki ning kuueaastase perioodi jooksul on kokku tuvastatud üle 40 liiki. Seni on ühel seireaastal võrreldav liigirikkus (31 liiki) esines vaid 2019. aastal Ahelaiu transektil. Pasilaiu transektil määratakse igal aastal üle 20 seireliiki ning perioodi jooksul on seal kokku registreeritud üle 30 põhjataimestiku liiki. 2024. aastal olid liigirikkuselt Kõiguste transekti järel järgmised transektid: Haapsalu 1, Kalana, Liu ja Muuga. Põhjataimestiku sügavuslevik ei ole püsiseire veekogumites varieerunud oluliselt alates 2016. aastast.
Mesozooplanktoni kooslustes jätkub keriloomade arvukuse vähenemine ja aerjalgsete ning vesikirpude osatähtsuse kasv, mis tähendab, et zooplanktoni keskmine kaal on mitmes piirkonnas kasvamas. Zooplanktoni hindamisel võetakse arvesse koosluse struktuuri – isendi keskmist kaalu ja arvukust: väiksemamõõduliste plankterite rohkus nii füto- kui ka mesozooplanktonis muudab kogu toiduahelat, vähendades energiasülekannet kõrgematele troofilistele tasemetele samal ajal kui kõrge isendi individuaalne kaal ja arvukas zooplankterite kooslus tagavad head toitumistingimused kaladele ning avaldavad survet fütoplanktonile (joonis 5).
Mereprügi seire
Alates 2018. aastast on mikroprügi seire raames järjepidevalt külastatud kümmet piirkonda. Võrreldes viimaste aastatega ei ole mikroprügi keskmistes kogustes tuvastatav selget suurenemis- ega vähenemistrendi – aastate lõikes on koguhulgad väga kõikuvad. Siiski on viimastel aastatel mõnes piirkonnas täheldatud plastreostuse osakaalu tõusutrendi. Mikroprügi osakeste jaotuses domineerisid 2024. aastal mikrokiud merevee pinnakihis, seevastu setteproovides mikroplasti osakaal jäi alla 4%. Seejuures Läänemere avaosas, jaamas 85, kasvas mikroprügi kontsentratsioon settes drastiliselt, ulatudes 2024. aastal 18 696 osakeseni 1 kg sette kuivkaalu kohta (joonis 6). Kõige rohkem leitakse vees sinist/rohelist või musta/halli värvi mikroprügiosakesi (mõlemad kategooriad on ca 1/3 mikroprügi koguhulgast) (joonis 7).
Mere makroprügi seire käigus teostatakse vaatlusivahetu inimmõjuta piirkondades (looduslikud põhjakoosluste transektid) ja vahetu inimmõjuga aladel sadamate, randade või promenaadide lähistel, lisaks ka sadamaga piirnevatel aladel. Niiotsese inimmõjuta kui tiheda avaliku kasutusega aladel (sadama, ranna või promenaadi läheduses) leiti 2024. aastal vähem prügi kui eelmisel aastal, kuid rohkem kui 2022. aastal. Leitud prügi hulgas moodustasid suurema osa plastmaterjalist esemed. Lisaks esines puit, metall, klaas/keraamika ja kumm.
Käesolev ülevaade on koostatud 2024. aasta seirearuannete põhjal. Täiendavat teavet ja üksikasju leiab keskkonnainfosüsteemist KESE ja Keskkonnaportaalist.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Anastasiia Kovtun-Kante
