Kui seista jõe kaldal, vaadata üle järve või jalutada mere ääres, siis harva mõeldakse sellele, millises seisundis need veekogud tegelikult on. Ometi sõltub neist nii palju: meie joogivesi, kalade rändeteed, ujumiskohad ja puhkealad.
Igal aastal kogutakse seireandmeid ja pannakse kokku tervikpilt sellest, kui hästi meie jõed, järved ja rannikuvesi toimivad. 2024. aasta vahehinnang toob meile mitmekesise ja kohati ka vastuolulise pildi: on nii rõõmustavaid edusamme kui ka murettekitavaid probleeme. Siiski on oluline meeles pidada, et 2024. aasta vahehinnangud on koostatud, kuid ootavad veemajanduskomisjoni kinnitamist detsembris.
Üldpilt: pigem stabiilne, mõningate muutustega
Eesti veekogumite seisund ei ole viimastel aastatel teinud järske pöördeid – vaid on pigem jäänud stabiilseks. Ligi pool veekogumitest on hinnatud heasse seisundisse, mis tähendab, et nende elustik, vesi ja elupaigad toimivad piisavalt looduslähedaselt.
Samas on umbes kolmandik veekogumitest kesisemas seisus ja viiendik halvas seisundis. Väga halvas seisundis veekogusid on vaid käputäis – näiteks mõned väiksemad järved ja rannikualad. Kuigi need arvud võivad esmapilgul tunduda murettekitavad, on oluline märkida, et viimaste aastate jooksul on olnud ka mitmeid positiivseid arenguid.
Jõed: paisud, kalad ja uued mõõtmised
Eesti jõgedel on viimasel ajal lisandunud uus vaade – paisude mõju on senisest selgemalt arvesse võetud. Paisud takistavad kalade liikumist, katkestavad elupaikade sidusute ja muudavad veerežiimi. See tähendab, et isegi kui vee kvaliteet tundub hea, ei pruugi jõgi tervikuna hästi toimida.
Mitmed jõed saidki just paisude tõttu madalama hinnangu. Samas ei tähenda see, et jõe vesi oleks “halvemaks läinud”, vaid pigem seda, et hindamismetoodika on muutunud täpsemaks ja arvestab nüüd paremini ka looduse tegelikke vajadusi.
Siiski on ka positiivseid lugusid. Näiteks Kloostri jõgi, mis veel mõned aastad tagasi oli väga halvas seisus, on tänu uutele seiretulemustele nüüd hinnatud heaks. See on ehe näide sellest, et loodus suudab taastuda – kui anda talle aega ja ruumi.
Järved: kaks suurt ja hulk väikseid
Eesti järved räägivad samuti oma erinevaid lugusid.
- Peipsi järv – meie suurim ja kogu Euroopa üks olulisemaid piiriveekogusid – on endiselt tugevalt eutrofeerunud. See tähendab, et järves on liiga palju toitaineid, mis soodustavad vetikate ja sealhulgas sinivetikate vohamist. Läbipaistvus on halb ja suvine veepilt muutub sageli rohekaks. Seisund on jätkuvalt halb, kuigi võrreldes mõne aasta taguse väga halva seisuga on toimunud pisike paranemine.
- Võrtsjärv näitab aga hoopis teistsugust pilti. Sealne ökoloogiline seire näitas häid tulemusi. Kalastiku seisund oli isegi väga hea – see näitab, et järv pakub endiselt sobivaid elupaiku mitmekesisele kalastikule. Siiski jäi ökoloogiline seisund kesiseks varasema seire käigus avastatud tsingi ületamise tõttu. Kuigi ka Võrtsjärv on toitainerikas ja suvine vetikate rohkus on suur, on ökosüsteem suutnud paremini tasakaalu hoida.
Väiksemate järvede puhul on pilt kirjum. Mõned on tänu parematele seiretulemustele liikunud heasse seisundisse, aga paljud on endiselt halvas või isegi väga halvas seisundis. Väikestes järvedes annavad eriti tunda nii kohalik reostus kui ka looduslikud tegurid – nagu turbaaladest lähtuv looduslik toitaineterikkus või madal veetase, mis muudab järve ökosüsteemi veelgi haavatavamaks.
Rannikumeri: võitlus ohtlike ainetega
Kui vaadata Eesti rannikumere seisundit, siis siit leiame mitmeid probleemseid piirkondi. Eriti tõsiselt mõjutab mere elustikku ohtlike ainete kuhjumine – näiteks elavhõbe kalades, bromodifenüüleetrid või vanadest värvidest pärit tributüültina jäägid setetes. Need ained püsivad keskkonnas aastakümneid ja mõjutavad kogu ökosüsteemi.
Samuti annavad endast märku Läänemere laiemad trendid: kõrged toiteainete tasemed ja korduvad sinivetikaõitsengud. See tähendab, et kuigi Eesti teeb palju, ei saa me oma rannikumere seisundit parandada üksinda – see nõuab kogu Läänemere-äärsete riikide ühist pingutust.
Mida see tähendab meile kõigile?
See vahehinnang kinnitab, et Eesti veekogude seisund ei ole üheselt hea ega halb. Kuigi mõnes kohas on toimunud märgatav paranemine, leidub jätkuvalt palju veekogumeid, mis on tugevalt mõjutatud inimtegevusest – alates paisudest ja maaparandusest kuni toitainete koormuse ja ohtlike aineteni. Need mõjud hoiavad mitmete jõgede, järvede ja rannikualade seisundit kesisena või halvana, isegi kui looduslik taastumisvõime on mujal andnud positiivseid tulemusi.Oluline on meeles pidada, et iga väike samm loeb. Paisude eemaldamine või kalapääsude rajamine, keskkonnasäästlikud põllumajanduse ja maaparanduse praktikad, reovee tõhusam puhastamine või isegi lihtne teadlikkus sellest, mida me oma koduümbruse vette viime – kõik need mõjutavad otseselt meie veekogude tervist.
Kokkuvõttes
Kui vaadata pikemat perspektiivi, siis Eesti veekogumite seisund on võrreldes 10–15 aasta taguse ajaga pigem paranenud või jäänud stabiilseks. Mõnes varasemalt seiratavas kogumis on selgunud, et seisund pole nii hea kui algselt arvati ja seal on toimunud ka halvenemist. Samas on jääkreostuse ja reovee probleemidega sihikindlalt tegeletud ning nendes valdkondades on veekogude seisund selgelt paranenud. Kokkuvõttes näeme, et loodus suudab palju ise taastuda, aga tulemused on tulnud ka tänu rakendatud meetmetele. Kloostri jõe edulugu või Võrtsjärve kalastiku hea seisund annavad selge sõnumi: õigete otsuste ja järjekindlusega on võimalik saavutada palju.
Eesti veekogumite seisundihinnang on nagu peegel – see näitab, kui hästi suudame hoida tasakaalu inimese tegevuse ja looduse vajaduste vahel. Ning see on lugu, milles igaüks meist saab olla osa tegijast, mitte ainult pealtvaataja.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Selina Lind
