Elektroonikajäätmete hulk ja vähene ringlussevõtt on kasvav probleem kogu maailmas. Jäätmetekke vähendamise nädala raames on hea hetk vaadata otsa neile jäätmeliikidele, mis meie igapäevaelus küll silma eriti ei paista, kuid mille mõju keskkonnale on märkimisväärne. Üks sellistest on elektroonikajäätmed – kiiresti kasvav jäätmevoog, millega toimetulek eeldab teadlikke tarbimisharjumusi ja toimivat kogumissüsteemi. Keskkonnaagentuur teeb ülevaate 2024. aasta andmete põhjal, milline on elektroonikajäätmete teke, käitlus ja ringlussevõtu tase Eestis.
Kui palju elektroonikajäätmeid Eestis tekib?
Eestis kogutakse liigiti viimastel aastatel 12–13 tuhat tonni elektroonikajäätmeid. Lisaks tuuakse elektroonikajäätmeid ka Eestisse sisse. 2024. aastal imporditi ümbertöötlemiseks ca 3 000 tonni elektroonikajäätmeid. Riiklik 2024/25 aasta segaolmejäätmete sortimisuuring näitab, et elektroonikajäätmete sisaldus segaolmejäätmetes on umbes 1,33%. 2020. aasta sortimisuuringus oli see number 0,89%. 1.33 protsenti võib tunduda väike aga segaolmejäätmeid tekib aastas ca 300 000, mis tähendab tuhandeid tonne elektroonikajäätmeid. Enamus neist on väikesed seadmed nagu elektroonilised mänguasjad ja muu kodune väikeelektroonika. Samuti satub teadmata kogus elektroonikajäätmeid metallijäätmete hulka ja jäävad statistikast välja. Seega koguteke (liigiti kogutud, imporditud ja segaolmes sisalduvad) oli 2024. aastal ca 20 000 tonni.
Sortimisuuring tõi esile ka ühe kiiresti kasvava elektroonikajäätmete alamkategooria – ühekordsed e-sigaretid. Need moodustasid küll keskmiselt vaid 0,14% segaolmejäätmete massist, kuid koguste mõttes tähendab see tuhandeid seadmeid, mis satuvad segaolmesse koos akude ja elektroonikakomponentidega. Kuigi iga väike seade jääb eraldi märkamatuks, siis koos moodustavad need olulise koguse.
Kuidas elektroonikajäätmeid käideldakse?
Segolmejäätmetes olevaid elektroonikajäätmeid välja ei sordita ja need lähevad koos segaolmejäätmetega kas energiakasutusse ehk põletamisele või ladestamisele. Levinuim töötlemisviis Eestis on lammutamine või purustamine, mille käigus eraldatakse elektroonikajäätmetest erinevad materjalid − peamiselt erinevad metallid, plast ja klaas. Metallid viiakse edasi Eestist välja, plasti ja klaasi viiakse nii Eestist välja kui ka võetakse Eestis ringlusse. 2024. aastal oli elektroonikajäätmete eksport, nii tervikseadmete kui osadena ca 7 300 tonni. Korduskasutuseks ettevalmistamine on statistikas tagasihoidlik, kuid tegelikult toimub seda rohkem kui jäätmearuanded näitavad. Enamus seadmeid liigub korduskasutusse nö kasutatud seadmetena, mitte jäätmetena ja seega jäätmearuannetes ei kajastu.
Uuring toob esile ka teise tähelepanuväärse aspekti: patareid ja akud. Kuigi nende osakaal segaolmejäätmetes oli 2024/25. aasta sortimisuuringus keskmiselt vaid 0,04%, leiti iga 100-kilose proovi kohta keskmiselt 1,5 akut või patareid. Need on ohtlikud jäätmed, mis võivad prügikastis põhjustada süttimist või lekitada keskkonda raskmetalle. Väikesed, taskusse mahtuvad akud ununevad inimestel liiga sageli õigesse kogumiskohta viimata, Samas iga patarei, mis jõuab õigesse konteinerisse, vähendab tulekahjuriski ning võimaldab väärtuslikke materjale ringlusse võtta.
Mõnda tüüpi elektroonikajäätmeid Eestis ei käidelda, näiteks külmaseadmeid, kuna nende käitlemiseks on vaja spetsiifilist tehnoloogiat ja Eesti väikeste mahtude juures ei ole mõistlik ka sellist tehast Eestisse rajada. Need saadetakse ümbertöötlemiseks Leetu ja Soome.
Liigiti kogutud elektroonikajäätmete käitlemisel on keskmine ringlussevõtumäär ca 83%.
Vaata, mida saad sina elektroonikajäätmete vähendamiseks ära teha.
Autor: Rain Päären
