Hoiatus – järgnev tekst on kirjutatud antropomorfses vormis, et meelitada pahaaimamatuid tavainimesi omandama teaduslikke fakte kaladest. Kui te ei soovi saada sellisel viisil manipuleeritud, siis palun ärge edasi lugege.
No miks ei oleks võinud aasta kalaks osutuda mu vana tuttav latikas, kes elab siinsamas meie Keskkonnaagentuuri Tartu kontori lähedal Emajões? Või vimb, kes ujub ise merest meie lähistele, jõudes oma rändel mööda Pärnu jõge lausa Viljandini? Nüüd tuleb väikese intervjuu tegemiseks ette võtta pikem reis mere äärde…
Kuhu minna? Tean, et lest on merekala, kes võib harvem sattuda ka jõgede alamjooksudele. Sirvin Keskkonnaseire infosüsteemil baseeruvat jõgede seirepüükide andmebaasi – tegu on sisuliselt kalade aadressiraamatuga. Tuhatkonna vooluveekogudes teostatud püügi kohta on lesta kohatud vaid viiel korral. Tuleb välja, et seda Hiiumaa sümboliks olevat kala on korduvalt nähtud hoopiski Saaremaal Põduste jõe alamjooksul – asun selles suunas teele.
Kohale jõudes pole lestadest kippu ega kõppu. Jalutan Kuressaarest mööda, kuni jõuan mereni. Näen seal kormorani, kes teatavasti on kalatoiduline ja võib oskuslikult madalas vees toituvaid lestasid kugistada. Tekib lootus, kiirustan kohale ja lind põgeneb. Uurin seal merepõhja ja leiangi kaks lesta, keda minu silm suudab vaevu ümbritsevast eristada – niivõrd hästi oskavad need loomad oma elukeskkonda sulanduda.
Tänu nende põlisvaenlase ärahirmutamisele saan lestadega hästi jutu peale. Tutvustan end kui Tartumaalt tulnud kalauurijat, kes soovib intervjuud teha. Kuulen, et minu vestluskaaslastest üks elab Saaremaa rannikuvetes ja teine, veidi suurem isend, peab oma elukohaks Hiiumaa kanti. Nende muhedast jutust selgub, et nad kutsuvadki end vastavalt saarlestaks ja hiidlestaks.
Meie vestlus on täis tuttavlikku saarlesta ja hiidlesta vahelist aasimist – ning üsna pea saan aru, et mandrimees, kes on mere äärde tulnud tarkust koguma, ei saa siin ilmselgelt ilma kommentaarideta läbi. „Kas neil siis mönda paremat suleseppa ei olnud saata?“ küsib lestadest väiksem. Veidi kogukam lest torkab vahele: „Paremad saadeti paremate juurde, maalane tuli sinu juurde.“
Ma ei osanud oodata, et see lestarahvas nii terane ja uhket sugu on. Räägin neile ühe samaväärse loo vastu, kus mees küsib naiselt, et mis õhtusöögiks on. „Mundris tuhlid ja keedet lest“ on naise vastuseks. „Kas midagi peenemat polegi lauale panna, mool siiski täna sünnipäev!?” ”Mes peenemat – näh, olgu need tuhlid siis täna ülikondas.” Minu vestluskaaslased vaid muigavad selle jutu peale, paistab olevat nende jaoks vana nali.
Üks lestadest teab rääkida, et ega see minu lugu tänapäeval enam nii hästi kehtivat – lest pidada olema nüüd palju peenem kala kui vanasti. Asi selles, et lesta on Läänemeres lihtsalt niipalju vähemaks jäänud. Ja kui midagi on vähe, siis selle väärtus suureneb.
Tean, et ta jutus on iva sees. Nimelt soovib osa Läänemeres elavast lestast, nn süviku-kudulest, kudeda hoopiski sügavamatel merealadel, kus eluks vajalikku hapnikku nüüdseks kahjuks napib. Niigi vähenenud lesta asurkonnast võtavad matti lisaks inimesele veel arvukad hülged ja kormoranid ning seepärast on lestavaru tervikuna madalseisus.
„No näed siis,“ võtab suurem lest jutu kokku. „Meie oleme nüüd peened, aga ega me selle töttu just höiskama kipu.“ „Peen kala on see, keda enam ei jätku,“ lisab väiksem ja nihutab end sügavamale liiva sisse, justkui demonstratsiooniks.
Küsin, kas neil on ka endal ettepanekuid, mida inimesed teisiti võiksid teha, et lest jälle tavalisemaks saaks. „Esiteks,“ alustab Hiiumaalt pärit lest, „vöiks inimesed aru saada, et meri ei ole pöhjatu sahver. Kui pöhjas pole hapnikku, siis pole seal ka kudemist – ja kui pole kudemist, pole varsti ka meist muud kui riismed järel.“ „Ja teiseks,“ jätkab Saaremaa lest, „ei pea igat kala, olgu see siis lest vöi möni teine, igal ajal kätte saama. Kaladel on omad asjaajamised, laske neil vahel ka rahus olla.“
Jään korraks mõtlema, kui ebamugavalt täpsed need tähelepanekud on. Me kipume rääkima kaladest kui varudest, arvudest tabelis ja joonistest aruannetes, aga siin lebavad minu ees kaks elusat isendit, kelle jaoks need samad arvud tähendavad kas tulevikku või selle puudumist. Nad ei küsi haletsust ega erikohtlemist, vaid lihtsalt toimivat merd – ja osade merekalade jaoks ka töökorras jõgesid, kus rändajad ei takerduks tõketes, ja jätkuks kohti, kus kudeda.
Kui jutt läheb raskematele teemadele, ei muutu lestade toon hetkekski dramaatiliseks. See meenutab saartel tuttavat hoiakut, kus räägitakse tormidest ja kehvadest aastatest sama rahulikult nagu heast ilmast – lihtsalt osana elust.
Uurin lõpetuseks, kas võin neid kirjatüki tarbeks pildistada. „Meid ei ole kunagi väga pildistatud,“ ütleb väiksem lest. „Lihtsalt süüakse ära.“ „Ja see ongi märk, et ollakse omad,“ lisab suurem. „Vöörad pannakse vitriini.“
Kui kalad intervjuu lõppedes meresügavustesse kaovad, jääb rand taas vaikseks. Kormoranist pole märkigi, meri loksub rahulikult ja ma panen märkmiku kinni. Intervjuu on tehtud – ja kuigi see oli antropomorfne, veidi manipuleeriv ja ilmselgelt ebausutav, on faktid paraku täiesti päris.
Lest on 2026. aasta kala. Täna veel täiesti olemas, omal kohal ja oma näoga. Mitte vitriinis vaid merepõhjas.
„Meri ei ole pöhjatu sahver. Kui pöhjas pole hapnikku, siis pole seal ka kudemist,“ teab Hiiumaa rannikuvees elav ja kudev läänemere lest, kes jutustab nii oma välimuselt identse sugulasliigi süvikutes kudeva euroopa lesta sigimistingimuste halvenemisest. Lesta väidet mere hapnikuvaesemaks muutumise kohta kinnitavad enam kui saja aasta jooksul kogutud mõõteandmed. Kaardipaneelidel A-F on perioodil 1906 kuni 2012 hinnangulised põhjalähedase vee hapnikukontsentratsioonid < 2 mg·L⁻¹ kujutatud punasega ning kontsentratsioonid ≈ 0 mg·L⁻¹ mustaga (vastavalt hapnikuvaegus ehk hüpoksia ja hapnikupuudus ehk anoksia). Kaartide all olev tulpdiagramm toob välja ka hilisemad andmed (kuni aastani 2023) ja kirjeldab hüpoksiliste ja anoksiliste tingimuste pindalalist ulatust Läänemere avaosas, Soome lahes ja Liivi lahes. Ruumilised jaotused kujutavad kõigi kuude (jaanuar–detsember) ning tulpdiagramm perioodi august-oktoober keskmisi väärtusi. Läänemere hapnikupuuduse tingib toitainete liigne sissekanne, mis suurendab orgaanilise aine lagunemist ja hapnikutarbimist, ning samal ajal kliima soojenemisest ja nõrgast veevahetusest tulenev hapniku juurdevoolu vähenemine sügavatesse veekihtidesse.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Einar Kärgenberg
Kasutatud allikad
Carstensen, J., Andersen, J. H., Gustafsson, B. G., & Conley, D. J. (2014). Deoxygenation of the Baltic Sea during the last century. Proceedings of the National Academy of Sciences, 111(15), 5628-5633.
Hansson, M., & Viktorsson, L. (2024). Oxygen Survey in the Baltic Sea 2023 - Extent of Anoxia and Hypoxia, 1960-2023. REPORT OCEANOGRAPHY No. 76, 2024.
