2. veebruaril on kujunenud traditsiooniks tähistada ülemaailmset märgalade päeva, et meenutada 1971. aastal Iraanis Ramsari linnas kinnitatud rahvusvahelist märgalade kaitse kokkulepet. Et päev saaks väärikalt ära märgitud, avaldab Keskkonnaagentuur värske kokkuvõtte Euroopa mastaabis ainulaadse Tooma sooseirejaama tööst. Tänavune aastaraamat keskendub hüdrometeoroloogilistele trendidele jaama pikas, juba vähemalt 70 aastat hõlmavas andmereas.
Soode ökosüsteemiteenused
Kõik märgalad pole sood (Eestis kuuluvad nende sekka lisaks näiteks madalad lahesopid, ranna- ja luhaniidud), aga ainuüksi turbaalade roll maailma süsinikuhoidlatena on väga suur. Kuigi turbaalad katavad maailma maismaast ligi 3%, mahutavad need hinnanguliselt kaks korda rohkem süsinikku kui terve maakera metsade biomass kokku.
Et turbaala tegutseks süsiniku sidujana, peab see püsima märg. Vastasel juhul muutub kunagine soo turba lagunemise tõttu süsiniku eraldajaks – maailma kasvuhoonegaaside heitest hinnanguliselt 5% pärineb rabamaade kuivendamisest või põletamisest. Ramsari konventsiooni resolutsioon soovitab riikidel tungivalt säilitada ja parandada kõigi oma märgalade ökoloogilist seisundit ning toetada märgalade taastamist (vt Kaitstavate soode tegevuskava, 2016).
Ent rabad osutavad Eestis ka muid nn ökosüsteemi teenuseid, täites näiteks reguleerivat ja säilitavat funktsiooni (nt valgla hüdroloogiline režiim), varustus- (turvas, marjad) või kultuurilist funktsiooni (esteetiline nauding, puhkus, ajalooline informatsioon, identiteet). Vt lähemalt veel "Ülevaade Eesti rabade ökosüsteemi teenustest ja nende majanduslike väärtuste hindamisest".
Fotod: Tooma soojaam, Keskkonnaagentuur
Pikaajalised hüdrometeoroloogilised mõõtmised Tooma sooseirejaamas aitavad hinnata, milline on Eesti soode tervis muutuvas kliimas.
Ainulaadne sooseirejaam Eestis
Ramsari kaitsealade hulka Eestis kuulub ka Endla looduskaitseala, mille serval paikneb Tooma sooseirejaam. Esimest korda Toomale sattunud külastajat võivad üllatada aastatel 1911–1938 ehitatud väärika arhitektuuriga puithooned, mis majutasid eri aegadel Balti Sooparanduse Seltsi rajatud sookatsebaase ja vaatlusjaamasid. Tooma soojaama meteoroloogiline vaatlusrida saabki alguse katsebaasi rajamisega juba 1911. aastal. Vaatlusi juhendas Tartu Ülikooli Ilmade Observatoorium (Metobs), mille asutamisest möödus hiljuti 160 aastat.
Eestis leidub hetkel vaid kolm ilmajaama, mida on Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) poolt tunnustatud sajandi jaama tiitliga: Vilsandi (2017), Jõgeva (2023) ja Tooma (2021). Põhjuseks pole üksnes jaamade mahukas andmerida, vaid eelkõige nende paiknemine pikka aega ühes ja samas kohas. Tooma jaama ilmavaatluste ajalugu on lähemalt kirjeldatud 2021. aasta meteoroloogia aastaraamatus.
1950. aastal alustati Toomal lisaks soohüdroloogia uurimisega, kui hakati mõõtma äravoolu raba ümbritsevatel jõgedel ja kraavidel. Aastatel 1951–1970 lisandusid Männikjärve ja Linnusaare raba veetasemete mõõtmiseks 11 kaevu, viis laukavaia ja paigaldati ka Mustjõe veemõõdulatt. Aurumise mõõtmisega alustati aastatel 1960–1968 ja raba servale rajati perioodil 1969–1972 kaevud põhjavee tasemete mõõtmiseks. Praeguseks toimub enamik hüdrometeoroloogilisi mõõtmisi automaatika abil. Mõõtmiste metoodikast ja tulemustest Toomal annavad ülevaate iga-aastased soo aastaraamatud.
Tooma soojaam on unikaalne mitte ainult Eestis, vaid ka terves Euroopas, sest sellise detailsuse ja järjepidevusega on maailmas vähe märgalasid uuritud.
Kliima muutub ka rabas
Pikad andmeread on kliimamuutuste uurimisel väga väärtuslikud. Käesolevas 2025. aasta sookliima aastaraamatus antakse esmakordselt ülevaade soos mõõdetavate parameetrite pikaajaliste trendide analüüsist, mis põhineb vähemalt 70 aastat väldanud mõõtmistel. Tulemused ei üllata – lineaarne trend näitab, et viimase 70 aasta (1956–2025) jooksul on aasta keskmine õhutemperatuur Toomal tõusnud 2,7 °C võrra. Seda eelkõige talvel. Õhutemperatuuri kerkimist võib seostada ka lumikatte paksuse vähenemisega võrdlusperioodil, mis on ühtlasi nihutanud kevadised suurveed pigem talvesse.
Õhutemperatuuri, äravoolu ja lumikatte kõrval analüüsitakse aastaraamatus ka pikaajalisi muutusi soo sademetes, aurumises, külmumissügavuses ja veetasemetes.
Kuidas kulges 2025. aasta Tooma soojaamas?
Aastaraamatus antakse seegi kord ülevaade möödunud aasta mõõtmistest ja põnevamatest sündmustest. Ilmneb, et 2025. aasta oli pigem soojapoolne ja sajurohke, mis põhjustas ka suurema äravoolu ja kõrgemad veetasemed soos.
Talv algas suhteliselt varajase, kuid ebapüsiva lumega. Jaanuaris esines Toomal kõigest 5 sademeteta päeva ja jaanuarikuu lumi sulas sooja ilma tõttu kiiresti. Niigi kõrged veetasemed tõid alates 18. jaanuarist kaasa suurvee, mis kulmineerus jaanuarikuu lõpus.
Suvi oli Toomal taas pigem vihmane ja juunist kujunes suurima sademete kogusega kuu (140 mm). Sademed tõstsid ka suvised veetasemed tavapärasest jälle kõrgemale. Viimased saavutasid 20.–25. juunil maksimumkõrgused, mis ületasid ka viimase kümne aasta juunikuu maksimume.
Maksimumtemperatuur Tooma soo vaatlusväljakul mõõdeti 3. juulil (29,9 °C) ja see näit ületas mineraalmaa kohal mõõdetut 0,7 kraadiga (29,2 °C 25.juulil). Miinimumtemperatuurid esinesid mõlemal vaatlusväljakul 31.detsembril aastavahetuse paiku (sooväljakul -23,4 °C ja mineraalmaa kohal vaid -21,9 °C).
Tähelepanuväärseks päevaks oli 4. august, mil üle Eesti lõunast põhja suundunud äikesepilvede vöönd tõi ka Toomal kaasa ränki sademeid ja murdis tunni jooksul vaatluspostide ligipääsuteedele ning radadele ohtralt puid. Soos mõõdeti aasta maksimaalseks tuuleiiliks 24,3 m/s ja tunni jooksul sadas maha 49 mm sademeid, mis on pool tervest kuunormist.
Kokkuvõtteks
Märgalade roll globaalses ökosüsteemis on mitmekesine ja oluline. Tänavuse rahvusvahelise märgalade päeva teema meenutab meie kultuuripärandit (Märgalad ja traditsioonilised teadmised: kultuuripärandi tunnustamine). Paljudele eestimaalastele seostub soo kahtlemata romaaniga „Tõde ja õigus“. Ehkki Vargamäe Andrese kontimurdev võitlus maa ja naabritega on saanud Eesti loo võrdkujuks, on ühiskondlike ja looduslike arengute tõttu rõhuasetused tänaseks mõnevõrra muutunud. Õnneks on jätkuvalt au sees elav diskussioon soode ja märgalade teemal. Et need arutelud põhineksid teaduslikel faktidel, on oma panuse enam kui saja aasta jooksul andnud ka Tooma soojaam.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Tanel Kallis
