Rahvusvahelist märgalade päeva tähistatakse igal aastal 2. veebruaril, et juhtida tähelepanu märgalade rollile inimeste heaolu, elurikkuse ja kliimakindluse toetamisel. Sellel puhul on paslik vaadata ka Eestis ringi ning meenutada, kui olulist looduslikku kaitset märgalad meile pakuvad.
Eesti on märgalade poolest rikas. Märgalad on ökosüsteemid, mis hoiavad ja puhastavad vett, toetavad liigirikkust ning pakuvad elupaiku sadadele liikidele. Eesti väärtuslikeks märgaladeks on sood, üleujutatavad luhad, jõed ja järved, madal rannikumeri, rannaniidud ja roostikud. Meie väikese riigi kaitsealadest on lausa 17 rahvusvaheliselt tähtsat märgala, mis kuuluvad Ramsari nimestikku.
Terved ja toimivad märgalad ei ole pelgalt looduse ilu ja liigirikkuse küsimus. Just sood ja väikese languga jõed oma lammialadega on meie looduslik kindlustus üleujutuste ja põuaperioodide kaitseks. Kõrgvee vastuvõtmise, puhastamise ja aeglase vabastamisega toimivad looklevad jõed, luhaniidud ja sood loodusliku „käsnana“. Üleujutuste mõjualas on ka mereäärsed märgalad, nii et sellega tuleks arvestada ranniku piirkondades. Ettevaatusest lähtuvalt elamumaaks sellised paigad ei sobi. Veekogude äärsed piirangud näiteks ehitustegevusele on ühtlasi olulised vee kvaliteeti hoidmiseks. Siinkohal aitab näiteks Tartu linna üleujutusi ennetada Emajõe algusosas Alam-Pedja märgalakompleks, milles kevadise sulavee või sügisese sajuga valgub jõgedest vesi luhtadesse ja metsa alla. Luhataimedele ja lammialal kasvavatele puudele on selline looduslik veetaseme kõikumine sobiv. Kõrgveega kaasatoodud setted loovad viljaka kasvupinnase, seetõttu on luhad pärandniiduna hinnatud lopsakat heina poolest.
Eelmis(t)e sajandi(te) jooksul on põllumajanduse, metsanduse ja ehitustegevuse vajadustest lähtuvalt märgalasid omajagu ümber kujundatud. Näiteks soid on kraavitamisega kuivendatud ja jõgesid sirgemaks kaevatud. Varem sageli käsitsi niidetud märjad pärandniidud on hooldusest välja jäädes roostunud või võssa kasvanud. Sellega on vähenenud märgaladele omane liigirikkus ja looduslik kaitsemehhanism tugevate vihma- ja sulavete põhjustatud üleujutuste kaitseks. Vajadus muutuvates ilmastikuoludes stabiilset elukeskkonda ja seda toetavat liigirikkust säilitada on ajendanud märgalasid taastama, teisisõnu tervendama. Taastamistegevusi toetab ka Euroopa Liidu kliimapoliitika.
Keskkonnaamet töötab selle nimel, et vältida ja vähendada tegureid, mis kahjustavad liigirikkust ja koosluste looduslikku toimimist nii kaitsealadel kui ka muude looduskasutuse tegevuste lubamisel. Meie kaitsealadel on kümnekonna aasta jooksul teostatud mitmeid taastamistöid, aga vaatame lähemalt sisse soode taastamisse. Soode taastamise eesmärk on toodud Kliimaministeeriumi eestvedamisel koostatud kaitstavate soode tegevuskavas (peatselt uuendamisel).
Enne looduses soode taastamist hinnatakse konkreetse ala taastamise potentsiaali, koostatakse täpne taastamisplaan, modelleeritakse vee liikumist soos ning kooskõlastatakse tegevused asjasse puutuvate maaomanike ja organisatsioonidega, sh ka omavalitsustega. Reaalselt teostavad tööd on rabade taastamisalade näitel kuivenduskraavide turbaga täitmine, veetaset hoidvate paisude rajamine ning vajadusel osaline puude eemaldamine.
Kaasikjärve raba taastamisala Endla looduskaitsealal (LKA). Esialgu näeb suletud kuivenduskraav välja nagu raie metsasihil. Paari aastaga kattub see sootaimedega. Foto: Elo Raspel
Eeldatavad tulemused on veetaseme tõus pinnases, turba juurdekasvu taastumine, sootüübile omaste liikide arvukuse tõus. Mõnda neist tulemustest näeb paari aasta jooksul, teist alles aastakümnete pärast. Tervendatud soo süsiniku sidumise ja veehoidmise võime suureneb. Veetaseme tõus vähendab üldjuhul ka maastiku tuleohtu. Igal juhul on märgalade taastamine investeering säilenõtkesse elukeskkonda.
Märgalade hüved
Kaitsealade valitsejana on Keskkonnaametil roll hinnata taastamise vajalikkust, seada tööde teostamisel tingimused ja arvestada tulemusi edasisel kaitse planeerimisel. Taastamistöid on juba tehtud kolmes rahvuspargis: Soomaal, Alutagusel ning Lahemaal. Looduskaitsealadel on taastamisalad Endlas (Toodiksaare, Kaasikjärve, Linnusaare rabades), Alam-Pedjal (Soosaare soos), Viidumäel (Allikasoos), Tudusoos, Ohepalus ja Sirtsis. Maastikukaitsealade näited leiab Vormil (Suurallikal) ja Läänemaa-Suursoos.
Taastamistööd Soosaare soos Alam-Pedja LKA-l. Foto: Elo Raspel
Taastamistöid tehakse koostöös teadlaste, riigiasutuste, looduskaitseorganisatsioonide, ettevõtete, maaomanike ja vabatahtlikega. Töid on eest vedanud Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), Eestimaa Looduse Fond, Tallinna Ülikool ja Eesti Loodushoiu Keskus, enamasti on tegevusi rahastatud Euroopa Liidu LIFE projektidest. RMK-l on plaanis 2029 a-ks taastada 9 400 ha märgalasid.
Väljaspool kaitsealasid on taastamistöid tehtud mitmetes jääksoodes, kus turbakaevandamise katkemisel mahajäänud lagedad turbaväljad oleksid ilma taastamistöödeta väga suure süsinikuheitega.
Laiuse jääksoo taastamisala Jõgevamaal. Foto: Elo Raspel
Autor: Elo Raspel Keskkonnaamet
