2026. aasta jaanuar oli maakeral soojuselt viies vaatlusajaloos. Euroopa Keskpika Ilmaennustuse Keskuse (ECMWF) juhitud Copernicuse kliimamuutuste seire teenuse (C3S) andmetel esines vastandlikke õhutemperatuuri äärmuseid nii põhja- kui lõunapoolkeral. C3S kinnitas ühtlasi, et kuu ületas 1,47 °C võrra tööstuseelseid õhutemperatuure.
Joonis 1. Põhjapoolkera polaarpiirkonna õhutemperatuur 24. jaanuaril 2026. aastal. Vasakul: maapinnalähedase õhutemperatuuri ööpäeva keskmise kõrvalekalle (°C) võrdlusperioodi 1991−2020 sama kuupäeva keskmisest. Paremal: ööpäeva keskmised õhutemperatuurid (°C) geopotentsiaali 500hPa tasemel troposfääri keskosas, umbes 5,5 km kõrgusel merepinnast. Sinisega on kujutatud jäist õhku polaaralade kohal ja punasega soojemat õhku madalamatel laiuskraadidel. Andmed: ERA5. Joonis: C3S/ECMWF.
ECMWF-i kliimastrateegia juhi Samantha Burgessi sõnul oli 2026. aasta jaanuar karm meenutus, et kliimasüsteem võib mõnikord põhjustada väga külma ilma ühes piirkonnas ja äärmuslikku kuumust teises. „Ehkki inimtegevus põhjustab pikemas vaates jätkuvalt soojenemist, näitavad hiljutised ilmaolud, et ühiskonna valmistumine sagenevateks äärmusteks on tulevasi kliimariske arvestades väga oluline.“
Jaanuarikuu viimastel nädalatel kogeti põhjapoolkeral ränki külmalaineid, mida põhjustas tavalisest lainetavam polaarne jugavool, mis paiskas jäist õhku Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse (nagu on näha joonisel ülal). See tõi kaasa Euroopa kõige külmema jaanuarikuu alates 2010. aastast, keskmise õhutemperatuuriga -2,34 °C. Nendele külmaperioodidele vaatamata olid õhutemperatuuri kuukeskmised pikaajalisest keskmisest kõrgemad enamikus piirkondadest maakeral, sealhulgas paljudes arktilistes ja Põhja-Ameerika lääneosa regioonides.
Lõunapoolkeral tõid uued kuumarekordid kaasa äärmuslikke tagajärgi, muu hulgas maastikupõlenguid, mis võtsid jaanuari teises pooles dramaatilise pöörde. Intensiivsed tulekahjud nõudsid inimelusid Austraalias, Tšiilis ja Patagoonias. Kuu viimasel nädalal Lõuna-Aafrikat tabanud tugevad vihmasajud tõid kaasa üleujutusi, eelkõige Mosambiigis, kus neil oli katastroofiline mõju inimeste eludele ja elatusallikatele.
Joonis 2. 2026. aasta jaanuari pinnalähedase õhutemperatuuri kõrvalekalle ehk anomaalia (°C) võrdlusperioodi 1991−2020 jaanuarikuu keskmisest. Andmed: ERA5. Joonis: C3S/ECMWF.
Pinnalähedase õhutemperatuuri ja maailmamere pinnatemperatuuri olulised näitajad
Globaalne temperatuur
- 2026. aasta jaanuar oli maailmas soojuselt viies vaatlusajaloos. ERA5 andmetel oli maakera pinnalähedase õhutemperatuuri kuukeskmine 12,95 °C, mis on 0,51 °C võrra kõrgem võrdlusperioodi 1991–2020 jaanuarikuu keskmisest.
- Kuu oli 0,28 °C võrra jahedam rekordiliselt soojast jaanuarikuust aastal 2025.
- Jaanuar oli ERA5 andmetel 1,47 °C võrra kõrgema õhutemperatuuriga kui jaanuarikuu hinnanguline keskmine võrdlusperioodil 1850–1900, mida loetakse kokkuleppeliselt tööstuseelseks perioodiks.
Euroopa ja muud piirkonnad
- 2026. aasta jaanuari teises pooles tabasid külmalained ulatuslikke piirkondi põhjapoolkeral, sealhulgas Põhja-Ameerikat, Euroopat ja Siberit. Põhjuseks tavalisest loogelisem polaarne jugavool, mis võimaldas külmal arktilisel õhul ligipääsu keskmistele laiuskraadidele.
- Jaanuaris 2026 oli Euroopa keskmine õhutemperatuur maismaa kohal -2,34 °C, mis on 1,63 °C võrra madalam võrdlusperioodi 1991–2020 jaanuarikuu keskmisest. Seega oli jaanuar külmim alates 2010. aastast.
- Külmad olud valitsesid Fennoskandias, Balti riikides, Ida-Euroopas, Siberis ja Ühendriikide kesk- ja idaosas.
- 2026. aasta jaanuar oli Eestis viimase 25 aasta üks külmemaid. Eesti keskmine õhutemperatuur oli -7,8 °C ehk 4,7 kraadi võrra keskmisest külmem, jäädes alla vaid 2010. aastale (Keskkonnaagentuur).
- Keskmisest kõige kõrgemad õhutemperatuurid mõõdeti Arktikas, eelkõige enamikus Kanada arktilisest arhipelaagist, Baffini lahe kohal, Gröönimaal ja Venemaa Kaug-Idas. Keskmisega võrreldes kõrgemad olid õhutemperatuurid ka Lõuna-Ameerika lõunaosas, Aafrika põhjaosas, Kesk-Aasias ning enamikus Austraaliast ja Antarktisest.
Maailmamere pinnatemperatuurid
- Maailmamere pinnatemperatuuri keskmine laiuskraadide 60°S ja 60°N vahel oli möödunud kuul 20,68 °C, mis on vastava kuu vaatlusreas kõrguselt neljas näit ja jääb 0,29 °C võrra madalamaks 2024. aasta jaanuarikuu rekordilisest keskmisest.
- Põhja-Atlandi ookeani kirde- ja subtroopilise osa suures piirkonnas, sealhulgas Norra meres, mõõdeti aastaaja kohta rekordiliselt kõrged pinnatemperatuurid.
- Enamikus Vaikse ookeani põhjaosast valitsesid endiselt keskmisest palju kõrgemad pinnatemperatuurid. Vastukaaluks olid merepinna temperatuurid võrdlusperioodi 1991–2020 keskmisele lähedased või sellest madalamad ekvatoriaalse Vaikse ookeani kesk- ja idaosas, mis vihjab nõrkadele La Niña oludele.
- Keskmisest kõige madalamad olid mere pinnatemperatuurid Araabia meres, India ookeanis, Vaikse ookeani lõunaosa keskel ja Tasmani meres.
Maailmamere jääkatte olulised näitajad
- Arktikas oli mere jääkatte ulatus jaanuarikuus 6% keskmisest väiksem. See on vastava kuu arvestuses kolmas madalaim näitaja.
- Piirkonniti olid merejää kontsentratsioonid keskmisest palju madalamad Barentsi mere põhjaosas, Teravmägede ja Franz Josephi maa vahel, aga ka Baffini lahes ja Labradori meres, mis langeb kokku keskmisest palju kõrgemate õhutemperatuuridega vastavates regioonides.
- Antarktikas oli mere jääkatte ulatus 8% väiksem keskmisest, jäädes välja vastava kuu madalaimate näitajate esikümnest.
- Merejää kontsentratsioonid Antarktise ümber olid keskmisest kõrgemad Weddelli meres, aga üldiselt keskmisest madalamad ülejäänud sektorites, esmajoones Bellingshauseni meres.
Hüdroloogilised näitajad
- 2026. aasta jaanuaris oli keskmisest märjem enamikus Lääne-, Lõuna- ja Ida-Euroopast. Tugevad sademed tõid kaasa üleujutusi ja sellega seotud kahjustusi paljudes piirkondades, muu hulgas Ibeeria poolsaarel, Itaalias, Balkani lääneosas, Iirimaal ja Ühendkuningriigis.
- Keskmisest kuivemad tingimused olid Kesk-Euroopa piirkonnas, mis laius põhja ja kirde suunas Balti riikide, Soome, Lääne-Venemaa, Skandinaavia ja Islandini.
- Eesti keskmisena sadas jaanuaris 15 mm ehk vaid 31% pikaajalisest keskmisest. Tänavune jaanuar on ligi 100-aastases andmereas kuivuselt 5. kohal. Kõige enam sadas Paldiskis, Kihnus ja Kundas, kus oli sademeid keskmisest ligikaudu kolmveerand. Kõige kuivem oli Jõhvis, Jõgeval ja Narvas, kus sadas alla 20% keskmisest (Keskkonnaagentuur).
- Väljaspool Euroopat oli keskmisest märjem Lääne-Kanadas, Mehhiko põhjaosas ja Ühendriikide lõunaosas, Kesk-Aasias, Venemaa ja Jaapani idapoolseimas piirkonnas, Edela-Brasiilias, Põhja-Austraalias ja Aafrika lõunaosas. Paiguti tõid rängad sademed kaasa üleujutusi ja katkestusi.
- Keskmisest kuivemaid olusid kogeti Ühendriikide looderannikul ja paiguti lõunaosas, Hiina lõunapiirkondades, suures osas Lõuna-Ameerika troopikavälisest piirkonnast ja enamikus Austraalia lõuna- ja lääneosast. Tšiilis, Argentinas ja Austraalias soodustasid kuumad ja kuivad tingimused maastikupõlenguid.
Eesti jaanuarikuu ülevaate leiad Keskkonnaagentuuri blogist, lisaks videoülevaade olulisematest näitajatest.
* Copernicus ja ECMWF:
Copernicus on Euroopa Liidu Maa seire programm, mis pakub keskkonnaandmeid kõigile eurooplastele. Seda juhib Euroopa Komisjon koostöös liikmesriikide ja partnerorganisatsioonidega.
ECMWF on rahvusvaheline ilmateenistus ja teadusasutus, mis toodab globaalseid ilmaprognoose ja haldab üht suurimat ilmaandmete arhiivi.
ECMWF viib ellu Copernicuse kliima-, õhukvaliteedi- ja kriisiohjamisteenuseid ning arendab koos ESA ja EUMETSATiga Euroopa Maa digikaksikuid. Eesti on ECMWF-i täisliige aastast 2020 ja selle üks olulisemaid koostööpartnereid Eestis on Keskkonnaagentuur.
Eestis on käimas ka CAMS projekt, mille eesmärk on suurendada Copernicuse atmosfääriseire teenuste kasutamist ja nende mõju Eestis. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni vahenditega ECMWF.
