Sarnaselt varasematele aastatele mõjutas õhusaasteainete heitkoguste trende Euroopa elektriturg, kus nõudlus kodumaise põlevkivielektri järele püsis madal ka 2024. aastal. Väiksem põlevkivi tarbimine ja aeglustunud majandustegevus hoidsid heitkogused langustrendis. Seejuures on oluline ära märkida, et põlevkivitööstuse, sh elektrijaamade osakaal koguheites on ajas vähenenud, mistõttu ei saa heitkoguste langust enam seostada üksnes selle sektori kahanemisega. Lisaks vääveldioksiidile mõjutas põlevkivi kasutuse vähenemine ka lämmastikdioksiidi ja raskmetallide heiteid. Samas toetas lämmastikoksiidide heitkoguste vähenemist ka uute autode osakaalu suurenemine maanteetranspordis.
Ehitustegevuse püsimine eelneva aastaga samas suurusjärgus hoidis osakeste heitkogused eelmise aastaga võrreldaval tasemel. Lenduvate orgaaniliste ühendite vähenemine oli tingitud väiksemast värvikasutusest kodumajapidamistes ja ehitussektoris. Peamiselt põllumajandustegevusest pärineva ammoniaagi heitkoguse vähenemist mõjutas anorgaaniliste väetiste väiksem kasutus ning veiste ja lindude arvu vähenemine.
Millistest tegevustest peamiste saasteainete heide Eestis tekib?
Energeetikasektor – eelkõige kütuste põletamine soojuse ja elektri tootmiseks – on peamine vääveldioksiidi (99,9%) ja eriti peente osakeste heite allikas (viimaste puhul on oluline roll ka mittetööstuslikul puidu põletamisel). Lämmastikdioksiidide heide on ligikaudu poole ulatuses seotud sooja- ja elektritootmisega, ülejäänu pärineb transpordist ja põllumajandusest.
Enam kui 90% ammoniaagiheitest tekib põllumajanduses, nii loomakasvatusest kui ka väetiste kasutamisest. Ligi pool lenduvatest orgaanilistest ühenditest pärineb tööstuslikest protsessidest ja kemikaalide kasutamisest (sh värvid, liimid ja lakid kodumajapidamistes), ülejäänu tuleb põllumajandusest, energeetikast, transpordist ja kütuste jaotamisest.
Millised meie igapäevased tegevused võivad jätavad jälje meie õhukvaliteeti?
Peamiste saasteainete allikad on hästi teada ning valdavalt seotud suurte majandussektoritega, kuid õhusaaste ei piirdu ainult nendega. On ka mitmeid vähem märgatavaid või esmapilgul ootamatuid allikaid, mille panus kogu heitesse on väike, kuid mille mõju võib teatud kohtades ja hetkedel olla arvestatav.
Kevadel, ilmade soojenedes, tajume linnades sageli peenosakeste taseme tõusu. Tegemist on peamiselt kohaliku päritoluga tänavatolmuga, mis erinevate uuringute põhjal pärineb suuresti tärkamata haljastuselt, ehitusplatsidelt ning naastrehvide kasutamisest. Rehvide, pidurite ja teekatte kulumine on abrasiivsed protsessid, mille käigus eralduvad osakesed satuvad õhku. Need tekivad nii sõiduki rehvide ja teepinna vastastikmõjul kui ka pidurdamisel.
Kui üldiselt on osakeste heitkogused olnud langustrendis, siis rehvide, pidurite ja teekatte kulumisest pärinevad heitkogused on pigem kasvanud. Seda võib selgitada nii raskemate sõidukite osakaalu suurenemise kui ka läbisõitude kasvuga. Samas tuleb rõhutada, et nende allikate panus kogu heitkogusesse on jätkuvalt väike. Ka transpordisektori heitkogused laiemalt on olnud langustrendis, mida on toetanud järjest karmistuvad keskkonnanõuded – näiteks Euro heitenormid ning rangemad nõuded kütuste kvaliteedile.
Lisaks igapäevastele liikumisharjumustele mõjutavad õhukvaliteeti ning aastaseid heitkoguseid ka hooajalised ja lühiajalised tegevused, näiteks ilutulestiku kasutamine. Kuigi selle panus aastasesse koguheitmesse on väga väike, paiskub ilutulestiku laskmisel õhku lühikese aja jooksul suur kogus peenosakesi ja raskmetalliühendeid, mis annavad plahvatustele värvi.
Ka Eesti õhukvaliteedi mõõtmised näitavad, et aastavahetuse paiku tõusevad peenosakeste kontsentratsioonid mitmes linnas lühiajaliselt kõrgele tasemele, eriti tihedama asustusega piirkondades ja tuulevaikse ilmaga.
Eestis hinnatakse ilutulestiku kasutusmahtusid peamiselt väliskaubanduse andmete põhjal, mis on kättesaadavad Statistikaameti andmebaasist. Viimaste aastate andmed näitavad, et ilutulestiku kasutus ei ole olnud ühtlaselt kahanev. Näiteks suurenes see 2024. aastal võrreldes eelneva aastaga ligi veerandi võrra, mis viitab pigem aastate vahelisele kõikumisele kui selgele pikaajalisele trendile. Kuigi mitmed omavalitsused on viimastel aastatel vähendanud avalike ilutulestike korraldamist, sõltub tegelik kasutus suurel määral inimeste käitumisest, majandusolukorrast ja ka ilmastikutingimustest.
Siin joonistub välja selge kontrast: kuigi ilutulestiku panus aastasesse koguheitmesse on väga väike, võib selle mõju lühikese aja jooksul – eriti tiheasustusaladel – olla tähelepanuväärne.
Heitkoguseid mõjutavad ka tegevused, mis toimuvad vahetult meie ümbruses, näiteks tubaka tarbimine. Kuigi selle panus riiklikesse heitkogustesse on marginaalne, on mõju inimesele vahetu ja sageli märkimisväärne. Tubakasuits sisaldab peenosakesi, lenduvaid orgaanilisi ühendeid ja raskmetalle.
Eesti trendid näitavad, et traditsiooniliste sigarettide tarvitamine on viimastel aastatel vähenenud, millega on kaasnenud ka tubakatoodete kasutamisest tulenevate saasteainete heitkoguste vähenemine. Samal ajal on kasvanud alternatiivsete nikotiinitoodete, eelkõige e-sigarettide kasutamine.
Võrdlus Eestile seatud heitkoguste vähendamise eesmärkidega
Eestil tuleb vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite, ammoniaagi, vääveldioksiidi, eriti peente osakeste ja lämmastikdioksiidi heitkoguseid 2020–2029 aastateks vastavalt 10%, 1%, 32%, 15% ja 18%. Eesmärkide täitmist hinnatakse 2005. aastaga võrreldes ja need on seatud kõikidele Euroopa riikidele, sõltudes konkreetse riigi majandusest ja keskkonnast. Eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada 2030 aastaks õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.
Eesti on täitnud 2024. aasta seisuga teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi eesmärgid aastateks 2020–2029 ning on hetkel täitmas ka 2030. aastaks seatud eesmärke enamuse saasteainete puhul.
Peamised õhusaasteained – mis need on?
Kokkuleppeliselt räägime peamiste saasteainete kontekstis lämmastikdioksiidist, vääveldioksiidist, ammoniaagist, lenduvatest orgaanilistest ühenditest ja eriti peentest osakestest. Esimesed kolm on hapestuvad saasteained, mis põhjustavad happevihmade teket ja mille akuutsus seoses heitkoguste langusega on ajas vähenenud. Lämmastikdioksiidid koos lenduvate orgaaniliste ühenditega põhjustavad elusorganismidele mürgise maapinnalähedase osooni teket (mitte segi ajada meid kaitsva osoonikihiga, mis asub oluliselt kõrgemal ja mis on üheks võtmeteguriks kliima soojenemisel). Eriti peened osakesed on olulised just inimeste tervise seisukohast, olles koos lämmastikoksiididega meie linnaõhu kvaliteedi mõjutajaks.
Tutvu Eesti õhusaasteainete heitkoguste trendidega Keskkonnaportaalis.
Autor: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Elo Mandel
