Keskkonnaagentuur avaldas koostöös Kliimaministeeriumiga Keskkonnaportaalis uue mõõdikupõhise vaate, mis võimaldab jälgida keskkonnahoidliku arengu terviklikku edenemist Eestis.
Järgnevalt avame lähemalt elurikkuse ja maakasutuse valdkonda, mis tugineb ökosüsteemide, liikide, maakasutuse ning vete seisundit kirjeldavatele mõõdikutele.
Elurikkus ja heas seisundis ökosüsteemid on kriisikindluse, majanduse ja heaolu vundament
Keskkonnateemad konkureerivad avalikus arutelus tähelepanu pärast teiste väljakutsetega – olgu nendeks julgeolek, energiahinnad, toimetulek või tervishoid. Need teemad ei ole siiski teineteisest eraldiseisvad. Elurikkus ja heas seisundis ökosüsteemid on ühiskonna jaoks hädavajalikud, sest tagavad mitmesuguseid looduse hüvesid, mis mõjutavad otseselt nii majanduse toimimist kui ka inimeste heaolu. Nende hulka kuuluvad näiteks toidutootmine, välisõhu saasteainete puhverdamine, süsiniku sidumine, veerežiimi reguleerimine ja puhkevõimalused.
Looduse hüvede väärtus sõltub aga elupaikade seisundist ja elujõulisusest. Kui ökosüsteemide ulatus ja seisund halvenevad, väheneb ka ühiskonna võime tulla toime kuumalainete, üleujutuste, saaste, veeressursside halvenemise ja toidutootmisega seotud riskidega. Seetõttu ei ole elurikkuse ja ökosüsteemide hea seisundi säilitamine pelgalt looduskaitseline eesmärk.
Ühed suurimad surveallikad liigirikkusele on inimtegevusest tingitud elupaikade hävimine ja maakasutuse muutused, sealhulgas maa katmine ja mulla eemaldamine või liigirikka loodusmaastiku muutmine intensiivselt kasutatavaks maaks. Lisaks mõjutavad ökosüsteemide toimimist üha enam kliimamuutused.
Eestis leiduvate soodsas seisundis loodusdirektiivi ehk Natura 2000 elupaigatüüpide osakaal on vähenenud
Euroopa Liidus (EL), sh Eestis, on ohustatud looma- ja taimeliikide ning elupaikade kaitse reguleeritud loodusdirektiiviga. Viimase hindamisperioodi (2019−2024) andmetel oli Eestis 50% hinnatud loodusdirektiivi elupaigatüüpidest soodsas, 42% ebasoodsas ja 8% halvas seisundis. Kui kolmel varasemal hindamisperioodil oli soodsa seisundiklassi osakaal järjest kasvanud, siis viimasel perioodil see langes kuue protsendipunkti võrra. Siinkohal on oluline rõhutada, et muutused tulenevad eeskätt uute andmete lisandumisest ning seire- ja hindamismetoodikate täienemisest. Viimast üleeuroopalist koondhinnangut ei ole veel avalikustatud, kuid varasematel perioodidel on Eesti tulemus olnud EL-i liikmesriikide keskmisega võrreldes oluliselt parem.
Kui loodusdirektiivi elupaigatüübid katavad vaid teatud osa eri ökosüsteemide levikualadest, siis Keskkonnaagentuuri ELME projekti ülepinnaline maismaaökosüsteemide seisundi hindamise metoodika hõlmab ka loodusdirektiivi elupaigatüüpide levialadest välja jäävaid koosluseid. Selle kaardistuse andmetel on 2023. a seisuga heas või keskmises seisundis 54% Eesti maismaaökosüsteemidest (mets, niit, põld, soo) ning 71% rohevõrgustike aladest. Kõige suurem on hea seisundi osakaal sooökosüsteemidel, mida toetavad kaitsealade võrgustik ja suurte looduslike soode säilimine. Metsaökosüsteemide puhul on heas ökoloogilises seisundis olev pindala tagasihoidlikum, samas valdav osa metsadest kuulub keskmise seisundi kategooriasse. See peegeldab metsade majandamise pikaajalist mõju ökosüsteemide looduslikkusele. Kõige probleemsem on seisund põllumajanduslikes ökosüsteemides ja niitudel. Ulatuslikud ühtlase struktuuriga põllumaad ning unarusse jäetud poollooduslikud niidud elurikkust ei toeta. Loodusressursside kasutamine on oluline osa majandusest, kuid nende intensiivistuv kasutamine on surveallikas elupaikade soodsa seisundi säilimisele ning vähendab erinevate looduse hüvede toimimist ja kättesaadavust.
Joonis 1. Maismaaökosüsteemide (mets, niit, põld, soo) seisund Eestis.
Metsad on korraga nii elurikkuse kandjad kui osa sotsiaalmajandusest ja kliimapoliitikast
Metsanduses põimuvad eriti selgelt elurikkuse, looduse hüvede, sotsiaalmajanduse ja kliimapoliitika eesmärgid. Metsamaa katab ligikaudu poole Eesti maismaast ning selle pindalalised muutused on viimastel kümnenditel olnud väikesed. Mittemajandatava metsamaa osakaal on Eestis viimastel aastakümnetel kasvanud ning jõudnud ligi viiendikuni metsamaast. See on metsamaa, kus kogu majandustegevus puidu saamise eesmärgil on keelatud. Suurema looduslikkusega metsad pakuvad rohkem elupaiku ja toetavad ökosüsteemide sidusust. Keskkonnaagentuuri ELME projektis kasutatud ning EEA (European Environment Agency) lähenemisega ühilduva metoodika alusel on Eesti kõigi metsaökosüsteemide, olenemata nende looduslikkusest või majandamise astmest, sidusus 87% ning heas ja keskmises looduslikus seisundis metsade sidusus 62%. Sealjuures on ELME andmetel kõikidest metsaökosüsteemidest 71% heas ja keskmises ökoloogilises seisundis.
Tallinna Ülikooli läbi viidud metsa- ja puidusektori sotsiaalmajanduslike mõjude uuringu alusel on sektori otsene panus majanduses loodavasse kogulisandväärtusesse 4–5% ning koos kaudse panusega 7–8%. Kõige suurem on see Valga-, Viljandi- ja Jõgevamaal, kus tegevusala moodustab majanduses lisandväärtuse arvestuses peaaegu 30% maakonna majandusest. Sektoris hõivatute osakaal kõigist ettevõtluses hõivatutest on 5–6% ning kaudset panust arvestades 9–10%.
LULUCF ehk maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse mõõdik, millega hinnatakse peamiselt süsinikuvaru muutust biomassis ja muldades, näitab sektori kasvuhoonegaaside heite ja sidumise tasakaalu muutust. Metsade süsiniku sidumise võime ei ole enam sama tugev kui varasematel perioodidel. LULUCF sektori heitkoguseid on peamiselt mõjutanud metsade vanuseline struktuur, majandamisviisid metsanduses (sh raiemaht) ja põllumajanduses, kuivendatud turvasmuldade pindala, aiandusturba kaevandamismahud ning süsiniku talletamine puittoodetes.
Joonis 2. LULUCF sektori heide ja sidumine perioodil 1990−2024.
Eesti looduskeskkond ei ole ökoloogiliselt isoleeritud ning liikide seisundi halvenemine nende levilas ohustab ka siinsete populatsioonide elujõulisust
IPBESi (The Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services) hinnangul on inimese tegevuse tõttu üle maailma väljasuremisohus rohkem liike kui kunagi varem ning liikide väljasuremise kiirus on viimase 10 miljoni aasta keskmisest kümneid kuni sadu kordi suurem. Punase nimestiku liikide piirkondliku hindamise alusel (perioodil 2017−2019) on Eestis hinnatud liikidest 48,9% soodsas seisundis, 3,8% ohulähedases, 7,5% liikidest kuulub ühte kolmest ohustatuse kategooriasse, 0,9% piirkondlikult väljasurnud. Seejuures puudusid 38% liikide puhul piisavad andmed seisundi hindamiseks. Eestis esinevatest liikidest kuuluvad globaalselt kriitilises seisundis liikide hulka euroopa naarits ja angerjas ning Eestis piirkondlikult väljasurnud liik on näiteks atlandi tuur.
Elurikkuse kaitsmiseks on Eestis kaitse alla võetud enam kui viissada taime-, seene- ja loomaliiki ning nende elupaiku ja kasvukohti kaitstakse kaitsealadel, hoiualadel ja püsielupaikades. 2026. aasta seisuga hõlmavad kaitstavad alad 20,1% Eesti maismaast (koos väiksemate veekogudega), koos suurte järvedega 21,1%. Range kaitse (koos väiksemate veekogudega) all on maismaast 12,1%. Keskkonnaagentuuri ELME andmetel on just kaitstavatel aladel elupaigahüvede pakkumise väärtus oluliselt kõrgem.
Maakasutus ja mulla seisund mõjutavad elurikkust, kliimakindlust ja toidutootmist
Maa ja muld on kriitilised loodusressursid, mis on aluseks toidu, energia ja tooraine tootmisele ning paljudele ökosüsteemiteenustele. Mulla seisund määrab sellel kasvavate taimede koosluse ja kvaliteedi, mis omakorda mõjutab kogu ökosüsteemi toimimist. Koos mullas elavate mikroorganismidega kaitseb see põhjavett ja toiduahelat saasteainete eest. Mulla panus veeringes ja veevoogude puhverdamisel aitab leevendada kliimamuutustega kaasnevate üleujutuste ja põudade mõjusid.
Muldade seisund halveneb kiiresti – viimase 150 aasta jooksul oleme muldadele teinud rohkem kahju kui kogu 10 000 aasta jooksul enne seda. Orgaanilise süsiniku ja toitainete vähenemine, turvasmuldade kadu ning huumushorisondi õhenemine vähendavad elurikkust ja põllumajanduse tootlikkust. Selle tagajärjel muutuvad kasvukultuurid vähem vastupidavaks, suureneb vajadus väetiste ja taimekaitsevahendite järele ning kasvab keskkonnasaaste. Samal ajal väheneb muldade võime siduda süsinikku ja filtreerida vett, mis võib suurendada kasvuhoonegaaside heidet ning ohtlike ainete jõudmist põhjavette.
Kuigi täna veel puuduvad mõõdikud mulla seisundi hindamiseks, siis hinnanguliselt üle 60% Euroopa muldadest ei ole heas seisundis. Mulla degradatsiooniprotsessid, nagu orgaanilise aine kadu, erosioon ja tihenemine, mõjutavad juba praegu põllumajanduse tootlikkust. Samal ajal suurendavad kliimamuutused ja äärmuslikud ilmastikunähtused survet olemasolevate viljakate muldade kasutamisele, mistõttu tuleb üha enam keskenduda nii muldade hea seisundi taastamisele kui ka nende vastupidavuse suurendamisele.
Kooskõlas EL-i nullsaaste-eesmärgiga on võetud EL-is ambitsioonikas siht saavutada 2050. aastaks kõigi muldade hea seisund ning maa nullnetohõive ehk olukord, mille puhul maa hõivamine tehislike pindadega ei tule (pool)looduslike ökosüsteemide arvelt.
Vete seisund peegeldab maismaal tehtut
Heas seisundis ja elurikkad veeökosüsteemid on olulised looduse hüvede säilimisel, näiteks inimeste, tööstuse ja looduse varustamisel kvaliteetse veega, erosiooni tõkestamisel, süsiniku hoiustamisel ning puhkevõimaluste pakkumisel, sh ujumine, kalapüük jm. Kahjuks on vähemalt heasse seisundiklassi hinnatud vaid pooled pinnaveekogumid ning selle seisundiklassi osakaal on iga-aastaselt vähenenud. Peamised kesise või halva seisundi põhjused on eutrofeerumine ehk toitainetega rikastumine, jõgede paisutamine ning ohtlikud ained nagu elavhõbe ja kaadmium kalades.
Rannikuveekogumitest oli 2024. aastal 16-st üks väga halvas ja ülejäänud halvas koondseisundis. Alates 20. sajandi algusest on Läänemeri muutunud väga eutrofeerunud merekeskkonnaks ning täna on enamik piirkondadest toitainetega ülekoormatud. Keskkonnaagentuuri EstModeli koormushinnangute alusel on üldfosfori koormus merre küll vähenenud, ent üldlämmastik liikunud tõusutrendis. Eesti veekogumite reostuskoormus pärineb peamiselt põllumajandusest, eeskätt taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamisest.
Joonis 3. Üldlämmastiku (TN) ja üldfosfori koormused merre perioodil 1994−2024.
Seega elurikkus ei ole pelgalt looduskaitseküsimus – valdkonda mõjutavad väga otseselt valikud, mida tehakse põllumajanduses, metsanduses, veemajanduses ja ruumiplaneerimises.
Tutvu Eesti keskkonnahoidliku arengu andmeväravaga põhjalikumalt siin ja elurikkuse ja maakasutuse valdkonna mõõdikutega siin.
Elurikkuse ja maakasutuse teema on vaid üks osa laiemast tervikust. Keskkonnahoidliku arengu edenemist Eestis aitavad mõista ka teised valdkonnad, millest kirjutame sarja järgmistes lugudes. Hoia silm peal! Peagi lisanduvad ka järgmised ülevaated:
20. nädalal: Kliimamuutused Eestis: trendid ja kohanemisvajadused;
21. nädalal: Energeetika valdkond liigub tempokalt keskkonnahoidlikumas suunas;
22. nädal: Ringmajandus ja jäätmed: teekond tõhusama ressursikasutuseni.
Autor: Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Kati Suik
Töö rahastati välisvahenditest. Projekt "Kliimamuutustega arvestamine ja kliimavaldkonna teadlikkuse tõstmine".
