Merekeskkonna kaitse eesmärk on saavutada või säilitada hea keskkonnaseisund ning tagada veeorganismidele soodsate tingimustega toimiv mereökosüsteem. Selle saavutamiseks hinnatakse mereseire raames süstemaatiliselt veekvaliteeti, elustiku seisundit ning inimtegevuse poolt avaldatavat survet.
2025. aastal koguti andmeid füto- ja zooplanktoni, põhjaloomastiku ja -taimestiku, toitainete, saasteainete, hapniku jaotumise ning prügi (merepõhja-, ranna- ja mikroprügi) kohta. Kogutud andmete alusel hinnati keskkonnaseisundit rahvusvaheliselt ja siseriiklikult kokku lepitud indikaatorite kaudu, kasutades selleks vastavaid läviväärtusi.
2025. aastat iseloomustasid intensiivsed vetikaõitsengud, süvavee hapnikuvõlg ning ohtlike ainete ja prügi jätkuv esinemine. Kuigi merevee üldfosfori kontsentratsioonid on Eesti merealal kõigis alambasseinides langustrendis, ei ole siiski hea keskkonnaseisund paljudes teistes kvaliteedielementides saavutatud.
Ava- ja rannikumere seire
2025. aastat kujundas soe ja jäävaba talv ning sademeterohke suvi. Kiire veetemperatuuri tõus varakevadel lõi soodsad tingimused fütoplanktoni varajaseks arenguks ning aprillis registreeriti Eesti mereala üks intensiivsemaid kevadõitsenguid alates regulaarsete mõõtmiste algusest 2012. aastast.
Suveperioodil kujunesid ulatuslikud ja pikaajalised sinivetikaõitsengud, eriti Soome lahes ja Väinameres. Soome lahes mõõdeti suvel klorofüll-a väärtusi, mis ületasid pikaajalist keskmist kuni kaks korda, ning mitmes piirkonnas saavutati seireajaloo kõrgeimad näitajad ka fütoplanktoni biomassis. Samal ajal halvenesid süvavee hapnikutingimused, mis mõjutasid negatiivselt merepõhja elupaiku ja põhjaloomastiku levikut.
Toitainete analüüs näitas vastassuunalisi trende. Üldfosfori sisaldus on pikaajaliselt vähenenud kõigis Eesti mereala alambasseinides. Samas suurenes üldlämmastiku ja anorgaaniliste lämmastikuühendite sisaldus, eriti Soome lahes. Lämmastiku kasv koos kõrgete temperatuuridega soodustab fütoplanktoni õitsenguid ka olukorras, kus fosfori tase on langenud. Toitainete suhe (TN:TP) jäi vahemikku 20–50, mis näitab, et vetikate kasvuks vajalikud tingimused püsivad. Hea keskkonnaseisund saavutati toitainete osas avameres vaid üksikutes piirkondades: Liivi lahes vastasid HKS tasemele nii üldlämmastik kui üldfosfor ning Soome lahe idaosas esmakordselt üldfosfori kontsentratsioonid.
Rannikumeres seirati Narva–Kunda, Muuga–Tallinna–Kakumäe ja Pärnu lahe püsiseirekogumeid ning Väinamere ja Kassari–Õunaku piirkonda. Ka seal ilmnes sama trend nagu avameres: lämmastiku kontsentratsioonid tõusevad ja üldfosfori väärtused langevad nagu näha alloleval joonisel.
Vee läbipaistvus halvenes märgatavalt. Väinameres oli keskmine läbipaistvus umbes 1,7 m ja Kassari–Õunaku kogumis 2,3 m, mis on ligikaudu kaks korda väiksem kui varasemal seireperioodil 2019. aastal. Ka Pärnu lahes oli läbipaistvus väga madal (1,7 m), mida põhjustas fütoplanktoni ja eriti sinivetikate suur biomass, mis piirab valguse levikut ning omakorda mõjutab negatiivselt ka põhjataimestiku seisundit.
Kogu Eesti mereala süvikutes iseloomustab head keskkonda olukord, kui täiskasvanud balti lamekarbi isendid levivad vähemalt 75 m sügavuses ja enam. Neljast uuritud avamere transektist leiti 2025. aastal 75 m sügavuselt ainult üks täiskasvanud balti lamekarbi isend, täpsemalt Ava-Läänemere põhjaosas.
Halokliini püsimise tõttu ei ulatu vertikaalne segunemine süvakihtidesse, mis tekitab hapnikudefitsiidi ja piirab põhjaloomastiku levikut. Hapnikupuudus sügavamal kui 70 meetrit kajastus põhjaloomastiku levikus Läänemere ida- ja põhjaosas, samuti Soome lahes. Erandiks on Liivi laht, sest sinna ulatub Põhjamere soolase vee sissetung ning seal oli 2025. aastal põhjaloomastiku seisund suurepärane tänu parematele soolsuse- ja hapnikuoludele.
Rannikumere põhjaloomastiku seisund hinnati klassi “hea” või Kassari-Õunaku puhul “väga hea”, aga Pärnu lahes vähenes oluliselt põhjaloomastiku biomass. Väinameres kasvas küll liigiline üldarvukus, kuid biomassi vähenemine viitab muutustele koosluste struktuuris, ennekõike võõrliikide, nagu ümarmudil ja rändkrabi, negatiivsele mõjule kohalikele karbiliikidele (balti lamekarp ja söödav rannakarp).
2025. aastal hinnati püsiseirekogumitest (Narva–Kunda, Muuga–Tallinna–Kakumäe ja Pärnu laht) ning Väinamere rannikveekogum “halba” ökoloogilisse seisundiklassi (ÖSE) ning Kassari–Õunaku laht jäi “kesisesse” seisundiklassi. Halva ökoloogilise seisundi määras peamiselt fütoplankton, mille näitajad olid mitmes piirkonnas ajaloo kõrgeimad. Tulemused näitavad, et eutrofeerumine ja toitainete üleküllus on Eesti rannikumeres endiselt suurim ökoloogilist seisundit kahjustav probleem.
Samas tuleb arvestada, et püsiseire veekogumite ökoloogilise seisundi hinnangu fütoplanktonja füüsikalis-keemilised kvaliteedielemendid arvutatakse kuue aasta keskmistena. Selle põhjal on Narva–Kunda ja Muuga–Tallinna–Kakumäe veekogumite keskmine ökoloogiline seisund jätkuvalt „kesine“. Pärnu laht jääb teist aastat seisundiklassi halb, seda just põhjataimestiku halvenenud näitajate tõttu.
Ohtlike ainete seire ehk keemilise seisundi hinnang
2025. aastal oli kuueteistkümnest rannikuveekogumist seires kaks rannikuveekogumit: Muuga–Tallinna–Kakumäe lahe ja Väinamere rannikuvesi. Mõlema kogumi keemiline seisund hinnati „halvaks“, mida põhjustas elavhõbeda sisalduse ületamine elustikus (ahvenas). Muuga–Tallinna–Kakumäe lahe rannikuveekogumis ületas lisaks piirväärtust ka tributüültina sisaldus settes. Vesikonnaspetsiifiliste saasteainete hinnang Muuga-Tallinna-Kakumäe ja Väinamere rannikuveekogumis oli “hea”.
Avameres ületasid kaadmium ja PBDE piirväärtusi kõigis kolmes uuritud merepiirkonnas. Soome lahe idaosas oli elavhõbeda sisaldus räimes 25 µg/kg märg kaal, mis ületab Euroopa Liidu Veepoliitika Raamdirektiivi poolt seatud hea seisundi piirväärtust (20 µg/kg).
Mikroprügi seire veesambas ja põhjasettes
Mikroprügi esines nii veesambas kui ka põhjasetetes kõigis uuritud piirkondades. Pinnavees jäid kontsentratsioonid vahemikku 0,05–0,51 osakest/m², kusjuures kõrgemad väärtused esinesid Pärnu lahes ja Paljassaare piirkonnas. Setetes ulatus mikroprügi kogus kuni 2958 osakeseni kilogrammi kohta. Domineerisid mikrokiud, mis viitavad hajuskoormusele.
Merepõhja makroprügi seire
Makroprügi kogused sõltusid selgelt inimmõjust. Looduslikes piirkondades olid kogused madalad (u 0,6 eset/1000 m²), samas sadamate ja linnalähedastes piirkondades ulatusid need umbes 1,9 esemeni 1000 m² kohta. Domineeriv materjal oli plast, millele järgnesid puit, metall ja klaas. Pikaajaline trend ei näita selget vähenemist.
Rannaprügi seire
2025. aastal seirati rannaprügi kokku 13 rannaalal sagedusega kolm korda aastas (kevad, suvi, sügis). Leidude põhjal oli rannaprügi (üle 2,5 cm suurust prügieset 100 m pikkuse rannajoone kohta) aastane mediaan 32. Heas seisundis randu, kus prügiesemete mediaanväärtus jäi 2025. aasta vaatluste põhjal alla 20 prügieseme 100 m pikkuse rannajoone kohta, oli kuus: Metsapoole, Kaleste, Ohessaare, Saka, Lehtma ja Puise. 2025. aastal eemaldati randadest kokku 1 650 prügieset. Enim rannaprügi leiti Pirita rannast ja kõige vähem Puise rannast.
Autor: Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Annaleena Vaher
