Postimehes 1. juulil ilmunud arvamusloos „AIVAR USK ⟩ «Kliimakriisi» müütide vastu võitlemisel võib faktidest väheks jääda“ kirjutab elektroonikainsener Aivar Usk, et kliimakriis on müüt ning kliimateadus on politiseeritud. Selline väide võib esmapilgul tunduda julge ja süsteemikriitiline, kuid sisuliselt toetub see valikulisele allikakasutusele, poolikutele tõdedele ja teadusliku konteksti väljajätmisele.
Põhjendame, miks mitmed Aivar Uski arvamusloos esitatud väited ei ole teadusliku ja faktipõhise arusaamaga kooskõlas või jätavad olulise osa pildist välja.
Rekordid ei määra kliimat, määravad on pikaajalised trendid
Kõigepealt tuleb eristada kahte asja: kliimamuutus kui teaduslikult mõõdetav protsess ja sõna „kriis“ kui ühiskondlik hinnang selle mõju tõsidusele. Ei ole korrektne väita, et kliimateadlased peavad kliimakriisi ebatõenäoliseks või kardetust leebemaks. Tõsi, ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) ei kasuta oma raportites sageli sõna „kriis“, kuid see ei tähenda, et olukord oleks vähetähtis. Vastupidi, IPCC viimane (kuues) hindamisaruanne [1] ütleb ühemõtteliselt, et kliimasüsteemi soojenemine on inimtekkeline ning selle mõjud on juba praegu laialdased ja mõõdetavad. Raport toob tugeva teadusliku kindlusega esile ka tugevate sademete sagenemise, põudade süvenemise ning tuleohtlike ilmastikutingimuste kasvu mitmetes maailma piirkondades.
On eksitav väita, et ilmateenistuse mõõtejaamad ei näi olevat registreerinud viimaste globaalselt «mõõtmiste ajaloo kõige soojemate» hulka kuuluvateks kuulutatud aastate jooksul ühtegi uut soojarekordit, millest enamik jääb eelmisse ning osa üle-eelmissegi sajandisse (1882).
Kliimamuutuste puudumise argumendina ei saa kasutada üksikute temperatuurirekordite püsimist või puudumist. Kliimat ei hinnata rekordite kaudu, vaid pikaajaliste trendide alusel. Just pikaajalised trendid võimaldavad eristada ilmastiku loomulikku muutlikkust kliimamuutusest. Keskendudes rekorditele, on selge, et absoluutsed temperatuurimaksimumid on registreeritud suvekuudel. Siiski ei ilmesta suvised kõrged temperatuurid kliimamuutusi täielikult ning jätab käsitlemata muutused jahedamatel kuudel. Väita, et sel sajandil ja ka käesoleval kevadel puudusid rekordid, on lihtsalt vale.
Faktikontroll Eesti keskmisena algas tänavune klimaatiline kevad (ööpäeva keskmine õhutemperatuur on püsivalt tõusnud üle +5 °C) 8. aprillil. Alates 1922. aastast on see kõige varasem kevade algus. Kõige varem jõudis klimaatiline kevad Lõuna-Eestisse, kus ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõusis püsivalt üle +5 °C juba 9.–12. märtsil, s.o enam kui kuu varem aastate keskmisest [2]. 57,6% Eesti seirejaamade absoluutsed maksimaalsed õhutemperatuurid üksikute kuude lõikes on mõõdetud just 21. sajandist [3]. Eesti absoluutne temperatuurimaksimum 35,6 °C on mõõdetud 11. augustil 1992 Võru meteojaamas [3]. Seevastu absoluutsete kuumiinimumide seas on vaid vähesed rekordid sündinud käesoleval sajandil [3]. Enamik selle sajandi aastaid on olnud normist soojemad [4]. |
Kliimamuutuse jäljed Eestis
Eestis on viimaste kümnendite jooksul tõusnud aasta keskmine õhutemperatuur, sagenenud kuumalained, vähenenud külmalainete, külmapäevade ja lumikattega päevade arv, muutunud sademete hooajaline jaotus ning sagenenud mitmed äärmuslikud nähtused, sealhulgas intensiivsed valingvihmad ja soojad talveperioodid [5]. Need muutused on hästi dokumenteeritud nii Eesti seirejaamade mõõtmisandmetes kui ka rahvusvahelistes andmestikes [6,7].
Faktikontroll Sademete hulk on Eestis tõusnud 1961−1990 aastate keskmisega võrreldes 6%. 2015−2025 on olnud globaalselt mõõteajaloo kõige soojemad aastad. Kuus kõige soojemat aastat Eestis (2020, 2024, 2025, 2015, 2019, 2008) jäävad viimase 20 aasta sisse. +30 °C või kõrgema temperatuuriga päevade arv on Eestis 60 aastaga suurenenud 8,9 päeva ning kuumalainete kogukestus pikenenud nädala võrra. –26 °C või madalama temperatuuriga päevade arv Eestis on vähenenud 7,7 päeva ning külmalainete kogukestus on lühenenud 4,4 päeva võrra. [5] Eestis tervikuna on lumega päevade arv vähenenud – aastatel 1961–1990 oli Eestis keskmiselt 106 lumega päeva aastas, perioodil 1991–2020 aga 89 päeva. Seega on lumega päevade arv umbes 16% vähenenud. Suurim vähenemine on toimunud detsembris. |
Kuumakuppel ei välista kliimamuutust, vaid see võimendab seda
On eksitav väita, et kuumalaineid ei põhjusta kliimamuutus vaid üksnes kuumakuppel. Kuumakuppel on erakordselt soe õhumass keskmistel laiuskraadidel soojal aastaajal, mis on seotud ulatusliku kõrgrõhkkonnaga atmosfääri ülemistes kihtides. See tekib kui püsiv kõrgrõhkkond põhjustab laskuvat õhuvoolu, mis surub õhu kokku ja soojendab seda, aidates kuumusel maapinna lähedal koguneda ja püsida [8]. Kuumakuppel kui nähtus tõepoolest ei iseloomusta kliimamuutust. Kuid soojenevas kliimas toimuvad need mehhanismid kõrgemal temperatuurifoonil, mis tähendab, et kuumalained muutuvad sagedasemaks, intensiivsemaks, kestavad kauem ning nende esinemise tõenäosus suureneb veelgi [9,10,11].
Faktikontroll Euroopa on maailma kõige kiiremini soojenev maailmajagu, kus temperatuur tõuseb ligikaudu kaks korda kiiremini kui maailmas keskmiselt [12]. Euroopas on sagenenud kuumalained, põuad, metsatulekahjud ja tugevad sademed [12] Maa energiabilanss on jätkuvalt positiivne, mis tähendab, et kliimasüsteem akumuleerib endiselt soojust [13]. Suurem osa sellest lisasoojusest salvestub maailmamerre, mille soojussisaldus on viimastel aastakümnetel järjepidevalt kasvanud [14,15]. Samal ajal on vähenenud mandrijää ja jääkilpide mass ning sagenenud kuumalained, mis kinnitab, et süsihappegaasi kontsentratsiooni kasvuga seotud soojenemine jätkub [16,17]. |
CO₂ rollist kliimasüsteemis
Ei vasta tõele Uski viide, et teadusuuring Van Vuuren jt (2026) [18] kinnitab seniste suurimat soojenemist ennustanud stsenaariumite ebausutavust. Nimetatud uuringus ei leidu sellist väidet. Vastupidi, uuring ajakohastab varasemaid kõrge soojenemise stsenaariume vastavalt tänastele arengutele. Selles on kirjeldatud CMIP7 jaoks ajakohastatud heitestsenaariume, mis arvestavad paremini tänaseid emissioonitrende ja poliitikavalikuid. CMIP7 oluline uuendus on Maa süsteemi ebakindluste parem kirjeldamine, mis suurendab mudelite füüsikalist realismi, mitte ei muuda varasemaid riskistsenaariume teaduslikult väärtusetuks. Kõrge soojenemise radu kasutatakse jätkuvalt kliimamuutuste riskide hindamiseks. [18]
(CMIP7 ehk Coupled Model Intercomparison Project Phase 7 on järgmise põlvkonna rahvusvaheline kliimamudelite programm, mille tulemusi kasutatakse järgmises IPCC AR7 hindamisaruandes).
Eksitus ilmneb Uski arvamusloos ka CO2 rolli käsitlemisel. Sageli tuuakse kliimamuutuste mõju vähendamiseks välja ka argument, et süsihappegaasi mõju atmosfääris on „küllastunud“ ning peamine kasvuhoonegaas on hoopis veeaur. Veeaur on tõepoolest kõige olulisem kasvuhoonegaas atmosfääris, kuid selle sisaldus sõltub temperatuurist. Süsihappegaas toimib seevastu kliimasüsteemi esmase mõjutajana: CO2 kontsentratsiooni kasv tõstab temperatuuri, mis omakorda võimaldab atmosfääril siduda rohkem veeauru ning seeläbi võimendada edasist soojenemist. [1, ptk 7]
Faktikontroll Süsihappegaasi (CO2), metaani (CH₄) ja dilämmastikoksiidi (N₂O) globaalsed keskmised kontsentratsioonid olid 2019. aastaks võrreldes tööstuseelse ajaga (1750) kasvanud vastavalt ligikaudu 47%, 156% ja 23% (kõrge usaldusväärsus). On üheselt selge, et süsihappegaasi (CO2), metaani (CH₄) ja dilämmastikoksiidi (N₂O) sisalduse kasv atmosfääris tööstusajastul on inimtegevuse tulemus (väga kõrge usaldusväärsus). Aastatel 2010–2019 jäi inimtegevuse käigus emiteeritud CO2 -st 46% atmosfääri, 23% neeldus ookeanidesse ning 31% sidus maismaataimestik (kõrge usaldusväärsus). Selle sajandi jooksul on kumulatiivsete CO2 heitmete ja nende põhjustatud globaalse keskmise õhutemperatuuri tõusu vahel peaaegu lineaarne seos vähemalt kuni 2 °C soojenemiseni võrreldes tööstuseelse ajaga (kõrge usaldusväärsus). [1, ptk 5] |
Kasvuhoonegaaside mõju püsib ja kumuleerub
Süsihappegaasi mõju kasv on küll logaritmiline [19] (IPCC viitab sellele), kuid see ei tähenda mõju kadumist või „küllastumist“ – lisasoojenemine jätkub, mida kinnitavad nii Maa energiabilanss, maailmamere soojenemine, sagenevad kuumalained kui ka jää massi vähenemine.
Faktikontroll Kumulatiivsete CO2 heitmete ja globaalse temperatuuri tõusu vahel püsib peaaegu lineaarne seos vähemalt kuni 2 °C soojenemiseni [1, ptk 5] Maa energiabilanss on jätkuvalt positiivne (+0,58 ± 0,15 W/m²) – kliimasüsteem kogub endiselt soojust [20]. Maa süsteemi soojussisaldus kasvas perioodil 1971–2020 keskmiselt umbes 381 ± 61 ZJ (zettadžauli) [21]. Viimase 15 aasta jooksul on maailmamerre akumuleerunud soojushulk kasvanud peaaegu 50% võrreldes kogu eelneva 50 aasta jooksul akumuleerunud soojushulgaga [22]. Juuni 2026 kuumalaine tõi Euroopas üle 40 °C temperatuurid, mitmes riigis mõõdeti uusi juunikuu temperatuurirekordeid ning Poolas ja Tšehhis ka uued kõigi aegade riiklikud kuumarekordid [23] Alates 1992. aastast on Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid kokku kaotanud enam kui 7600 miljardit tonni jääd [24,25] |
Teadusallikate tõlgendamine ja kliimamõjude ulatus
Aivar Usk viitab IPCC AR6 tabelile 12.12 väitega, et nii kaasajal kui ka aastaks 2100 on peamistest inimtekkelistest kliimamõjudest ilmsed ainult keskmiste ja äärmuslike temperatuuride mõningane tõus koos jääkatte vähenemisega ning samas ei sageneks ega intensiivistuks enamik ülejäänud mõjudest, nagu üleujutused, põuad, „tuleilm”, tormid ja tsüklonid ka aastaks 2100 isegi kasvuhoonegaaside äärmusliku heitestsenaariumi tingimustes. Tabelit 12.12 raportis ei eksisteeri ja lähim sarnane numbrikombinatsioon esineb kui IPCC AR6 joonis 12.12, mis ei käsitle äärmuslike ilmastikunähtuste muutusi, vaid kliimateenuste tüüpe ning ei toeta kuidagi väidet, et üleujutused, põuad, „tuleilm” või tormid kliimamuutuse mõjul ei sagene ega tugevne. Seevastu ütleb sama raport, et tugevad sademed on juba sagenenud, põuad on mitmes piirkonnas süvenenud ning tuleohtlikud ilmastikutingimused on kasvanud.
Ka Kaufman jt (2020a) [26] uuringu tulemusi on Uski arvamusloos käsitletud meelevaldselt. Uuring ei lükka ümber tänapäevase soojenemise erakordsust, vaid vastupidi – järeldab, et viimaste kümnendite globaalne soojenemine toimub vähemalt viimase 12 000 aasta kontekstis erakordselt kiiresti ja ulatuslikult. Holotseeni varasemad soojemad perioodid olid seotud looduslike orbiidimuutustega ning ei ole võrreldavad tänase kiire inimtekkelise soojenemisega. Uuring kinnitab Holotseeni varasemaid looduslikult soojemaid perioode, kuid näitab samal ajal, et tänapäevane kiire soojenemine katkestab tuhandeid aastaid kestnud jahtumistrendi. [26]
Kokkuvõtteks
Kliimateadus ei põhine üksikutel uuringutel või üksikute teadlaste arvamustel, vaid väga suurel hulgal pikaajalistel mõõtmistel, mudelitel ja sõltumatutel analüüsidel. Eesti kliimaandmed on osa ülemaailmsest andmestikust ning need kinnitavad kliimamuutuste ühesuunalist kulgu soojenemise suunas. Seetõttu peab ka avalik arutelu tuginema faktidele, mitte valikuliselt tõlgendatud üksiknäidetele.
Teaduslik arusaam muutub ajas täpsemaks, kuid viimaste aastakümnete peamine järeldus on püsinud järjepidev: Maa kliima soojeneb ning inimese tegevus on selle peamine põhjus. Kui teaduslikke allikaid kasutatakse valikuliselt või kontekstist väljarebitult, ei aita see ühiskondlikule arutelule kaasa, vaid tekitab asjatut segadust teemal, mille mõju ulatub kaugele tulevikku.
Keskkonnaagentuuri ülesanne ei ole otsustada kliimapoliitika üle, vaid anda inimestele ja otsustajatele usaldusväärsed mõõtmisandmed ning teaduspõhine teadmine selle kohta, kuidas Eesti kliima muutub.
Viis fakti, mida kliimamuutuste kohta tasub teada
1. Kliimat hinnatakse aastakümnete, mitte üksikute ilmasündmuste järgi. 2. Eesti mõõtmised näitavad, et meie kliima on soojenenud. 3. Euroopa soojeneb umbes kaks korda kiiremini kui maailma keskmiselt. 4. Kliimamuutus mõjutab lisaks loodusele ka inimeste tervist, majandust ja taristut. 5. Arvamused võivad erineda, kuid mõõtmisandmed on kontrollitavad ja teaduspõhised. 6. Pikaajaliste mõõtmiste põhjal on Eesti kliima muutunud – kevad saabub keskmisest varem, talved on pehmemad, tugevad vihmasajud on sagenenud ning muutuvad tingimused, millega peavad kohanema inimesed, põllumajandus, metsandus, taristu ja kogu ühiskond. |
Allikad
- IPCC Sixth Assessment Report (2023)
- Keskkonnaagentuur (2026) Kevad 2026
- Keskkonnaagentuur (2026) Rekordid
- Keskkonnaagentuur (2026) Aastakokkuvõtted
- Keskkonnaagentuur (2026) Keskkonnaportaal
- Copernicus Climate Projections
- Predicting Earth's Climate with NASA Data
- Loikith, et al. (2026) A climatology of heat domes over North America
- WWA (2026) Fossil fuel emissions have rapidly worsened European heatwaves in just a few decades (eestikeelne ülevaade ERRis 26.06.2026)
- IPCC VI assessment report 2023 (SPM A.3.1)
- Sjoukje, et al. (2022) EGU. Rapid attribution analysis of the extraordinary heat wave on the Pacific coast of the US and Canada in June 2021
- Copernicus (2026) European State of the Climate Report 2025
- Hansen, et al. (2011) Earth's energy imbalance and implications
- Von Schuckmann, et al. (2023) Heat stored in the Earth system 1960–2020: where does the energy go?
- Copernicus (2025) Ocean Heat Content
- WMO (29.06.2026) Record-breaking heat spreads through Europe
- Copernicus (2026) Climate Indicators. Ice Sheets
- Van Vuuren, et al. (2026) The Scenario Model Intercomparison Project for CMIP7 (ScenarioMIP-CMIP7)
- Myhre, G., Highwood, E.J., Shine, K.P. and Stordal, F. (1998) New Estimates of Radiative Forcing Due to Well Mixed Greenhouse Gases
- Hansen, et al. (2011) Earth's energy imbalance and implications
- von Schuckmann, et al. (2023) Heat stored in the Earth system 1960–2020: where does the energy go?
- Copernicus (2025) Ocean Heat Content
- WMO (29.06.2026) Record-breaking heat spreads through Europe
- Copernicus (2026) Climate Indicators. Ice Sheets
- Peter A. Stott, D. A. Stone & M. R. Allen (2004) Nature volume 432, pages610–614. 2004 Human contribution to the European heatwave of 2003
- Kaufmann, et al. (2020) Holocene global mean surface temperature, a multi-method reconstruction approach
