Projektis oli kolm põhiteemat
1. Looduse hüvede ehk ökosüsteemiteenuste teemavaldkond
Loe ELME raames läbi viidud valdkonna tegevustest lähemat siit.
2. Uute seiremeetodite rakendamine elurikkuse seires
Loe kokkuvõtet ELME raames tehtust:
3. Töövahendite loomine elurikkuse sotsiaal-majanduslikult ja kliimamuutustega seostatud seisundi hindamiseks, prognoosiks ja andmete kättesaadavuse tagamiseks.
Loodi Loodusveeb, millega saad tutvuda siin.
Projekti kogumaksumus oli ligi 1,25 miljonit eurot ja seda rahastasid
- 85% Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond,
- 7,85% ulatuses Eesti riik ja
- 7,15% ulatuses SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Projekti tegevuste elluviimine algas 2016. aasta jaanuaris, projekt oli abikõlblik 2023. aasta lõpuni.
Projekti tegevuste tulemused on avaldatud eespool toodud linkide all.
Projekti viis ellu Keskkonnaagentuur erinevate riigiasutuste ja valitsusväliste partnerite koostöös. Töörühmadesse olid kaasatud Kliimaministeerium (endine Keskkonnaministeerium), SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Keskkonnaamet, Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus, ülikoolid jpt.
Kontakt: projektijuht Madli Linder (Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakond, [email protected], +372 5334 5379).
Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon ja strateegilised eesmärgid
Ökosüsteemiteenused ehk looduse hüved on ökosüsteemide toimimisel tekkivad inimkonna heaolu (toidu- ja veega varustatus, füüsiline ja vaimne tervis, kultuuriidentiteet jm) ja elukeskkonna säilimist toetavad hüved.
Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon on tekkinud vajadusest loodust ja selle hüvesid mitmekülgsemalt kirjeldada ja väärtustada, sh kirjeldada arusaadavalt (numbriliselt) ära ka need olulised hüved, mille väärtust muidu on raske hoomata ja arvesse võtta. Seejuures on tarvilik tagada hüvede mitmekesisus – lisaks varustavatele teenustele (nt puit, põllukultuurid) on vajalik väärtustada ka sotsiaal-kultuurilisi (nt vaimne rahuolu, puhkusevõimalused) ja regulatiivseid (nt süsiniku sidumine, üleujutuste kaitse) hüvesid.
Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon on lõimitud nii globaalsetesse, Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti elurikkusega seotud strateegilistesse eesmärkidesse globaalses elurikkuse strateegias 2011–2020, ELi elurikkuse strateegias aastani 2020, rohelise taristu strateegias, kliimamuutustega kohanemise strateegias, looduskaitse arengukavas aastani 2020 jpm. ELi elurikkuse strateegia ja looduskaitse arengukava kohaselt tuleb ökosüsteemide ja nende teenuste kahjustamise vähendamiseks, säilitamiseks ja parandamiseks suurendada teadlikkust ökosüsteemidest ja nende hüvedest, need hinnata ja kaardistada ning nendega keskkonna- ja ressursikasutuses arvestama hakata. Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon on läbiv joon ka aastani 2030 kehtestatavates eespool nimetatud strateegiate jätkustrateegiates.
Ökosüsteemiteenuste hindamise ja kaardistamise tegevuskava
Ökosüsteemide seisundi ja teenuste baastasemete hindamine
Aastatel 2019–2020 loodi Keskkonnaagentuuri ELME projekti raames Eesti konteksti arvestav metoodika ning hinnatakse ja kaardistatakse üleriigiliselt nelja ökosüsteemi (niit, soo, mets, põllumajanduslikud ökosüsteemid) seisund ja ökosüsteemiteenuste baastasemed (väärtused kokkulepitul ajahetkel).
Töö käigus luuakse teaduspõhised metoodikad, saavutamaks kolm omavahel seotud põhitulemust:
1) üleriigiline ökosüsteemide kaart (nn baaskaart);
2) ökosüsteemide kaardistamine nende seisundi alusel, et seostada see pakutavate hüvedega;
3) ökosüsteemiteenuste pakkumise (looduses olemasoleva hüve hulk ja jaotumine ruumis) hindamine ja kaardistamine.
Töö olulised märksõnad on ruumilisus ja üleriigilisus – töö põhitulemuseks on kogu riiki kattev kaardimaterjal – kaardikihtide komplekt, mis tehakse riiklike infosüsteemide kaudu avalikult kasutatavaks. Loodavast kaardimaterjalist saab teada, kus, kui palju ja millised hüvesid eri tüüpi ökosüsteemid pakuvad, kus on hüvede mitmekesisus suur, kus väike jne. Metoodika hõlmab ka selliste hüvede hindamist-kaardistamist, mida tavapäraselt on kas keeruline või võimatu n-ö biofüüsikalistes ühikutes või rahalises vääringus (eelkõige kultuuriteenused) hinnata. See aga ei tähenda, et nende olemasoluga arvestama ei pea.
Töö tulemused on abivahend paljude valdkondade otsustusprotsessides, nagu keskkonnamõju hindamine, erinevate planeeringute koostamine (sh nii rohe- ja sinitaristu kui ka teede, puhkealade jm planeerimine), keskkonnakasutuslubade protsessid, kaitse-eeskirjad, samuti saab sisendit riiklikusse aruandlusesse ja arvepidamisesse, strateegiate mõõdikutesse, (keskkonnakaitse)meetmete mõju hindamiseks jpm. Info on seejuures kasutatav ka ülevaadetes ja aruannetes, mis seni otseselt ruumilist infot pole kasutanud. Tulemusi saab kasutada sobival ruumitasandil (nt vald, riik või mingi planeeringuala) kohapõhiselt või vajalikeks koondhinnanguteks summeerida.
Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli tippteadlaste osalusel läbi viidatavat eelkirjeldatud baastasemete hindamise tööd tutvustati 11. juunil 2020. a veebis toimunud kaasamisseminaril. Seminari sihtgrupiks olid ametkondlikud huvigrupid ja poliitikakujundajad.
Töö tulemuste avalik seminar toimus veebiülekandena 29. oktoobril 2020. a.
Ettekanded
- Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon – kuidas siia jõudsime, kus praegu oleme, kuhu liigume? – Kalev Sepp (Eesti Maaülikool, keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor, PhD)
- Looduse hüved ehk ökosüsteemiteenused – kellele ja milleks? Elurikkuse hoidmise olulisus ja väärtustamine ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni kaudu – Aveliina Helm (Tartu Ülikool, botaanika vanemteadur, PhD).
- Ökosüsteemide ja nende teenuste hindamine-kaardistamine ELME projektis – taust, vajadus ja väljundid – Madli Linder (Keskkonnaagentuur, ELME projekti juht).
- Eesti niitude seisund ja olulisus looduse hüvede pakkujana – Aveliina Helm (Tartu Ülikool, botaanika vanemteadur, PhD).
- Elurikkuse tähtsus põllumajanduslikes ökosüsteemides ning kuidas seda mõõta ja parandada – Eve Veromann (Eesti Maaülikool, rakendusentomoloogia dotsent, PhD).
- Eesti metsade pakutavad hüved ja inimmõju skaala – Liina Remm (Tartu Ülikool, looduskaitsebioloogia teadur, PhD), Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool, metsakasvatuse vanemteadur, PhD).
- Eesti soode seisund ja roll ökosüsteemiteenuste pakkujana – Ain Kull (Tartu Ülikool, loodusgeograafia vanemteadur, PhD).
- Elurikkus looduse hüvede tagajana: ökosüsteemide tolmeldamisväärtused, ökosüsteemid liigirikkuse ja genofondi hoidjana ning liikide elupaikade tagajana – Aveliina Helm (Tartu Ülikool, botaanika vanemteadur, PhD).
- Ökosüsteemid aine- ja energiaringes, sh kliimareguleerijana, erosiooni, üleujutuste ja müra puhverdajana – Ain Kull (Tartu Ülikool, loodusgeograafia vanemteadur, PhD).
- Looduse panus meie vaimsesse heaolusse: looduse ilu, puhke-, haridus-teaduslik ja religioosne väärtus – Liina Remm (Tartu Ülikool, looduskaitsebioloogia teadur, PhD).
Riikliku tervikpildi loomine
Et saada täielik pilt, milline on hüvede kestlik kasutus, tuleb lisaks praegu ELME projekti raames toimuvale ökosüsteemide seisundi ja ökosüsteemiteenuste pakkumise (looduses olemasolevad hüved) baastasemete ning Statistikaametis toimuvale ökosüsteemiteenuste majandusse siseneva voo hindamise testimisele kaardistada ka teised aspektid ja nendevahelised seosed: olemasoleva hüve, selle kasutuse, nõudluse vahekorrad ning hüvede (kasutuse) kriitilised piirid.
Ökosüsteemiteenuste hindamist ja kaardistamist on tarvis jätkata ka pärast ELME projekti lõppu (projekt on abikõlblik aastani 2023), sh luua riiklik kordushindamiste süsteem, mis võimaldab kirjeldada muutusi ökosüsteemide ja pakutavate teenuste seisundis ning vastavat infot jätkusuutlikku loodusressursside kasutust puudutavate otsuste tegemisel arvesse võtta.
Mereala ökosüsteemide hindamine-kaardistamine
Mere ökosüsteemiteenuste hindamise ja kaardistamisega on tegeletud Rahandusministeeriumi juhtimisel Eesti mereala planeeringu koostamise raames, panuse sellesse andis ka ELME projekt. Aruandega saab tutvuda alljärgneval lingil.
Lisainfo:
Madli Linder
+372 5334 5379
Juunis 2018 valminud rohevõrgustiku planeerimisjuhendi eesmärk on anda reaalsete näidete varal sisulisi ja tehnilisi soovitusi rohevõrgustiku planeerimiseks eelkõige kohalike omavalitsuste üldplaneeringute koostamisel selliselt, et oleks tagatud ruumilised eeldused elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste kvaliteetse pakkumise võime parandamiseks või säilimiseks.
Planeerimisjuhend on Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna poolt kokku kutsutud eksperdirühma koostatud üldplaneeringute nõustikku täpsustav juhend, mis käsitleb rohevõrgustiku temaatikat süvitsi.
Planeerimisjuhendi koostamise käigus koguti kokku maakonna- ja üldplaneeringud, milles sisalduv rohevõrgustike info koondati ruumiandmebaasi. Digitaalselt saadud rohevõrgustike kihid koos erinevate rohevõrgustiku toimivust hinnata aitavate andmekihtidega (nt elurikkust iseloomustav kaitstavate liikide tihedus 2017. a lõpu seisuga) on vaadeldavad ka veebirakenduses (sellelt lingilt kättesaadav 3. oktoobrini 2018. a).
Töö käigus analüüsiti planeeringutes määratud rohevõrgustiku toimivust elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste kvaliteetse pakkumise võime tagajana. Teiste ökosüsteemiteenuste seas võeti arvesse ka inimese jaoks vahetult oluline puhkemajanduslik aspekt. Uuriti planeeringutes rohevõrgustiku käsitluse sõnalist (kasutustingimuste) poolt ning teostati ruumianalüüsid.
Pärnu piirkonnas 15 × 50 km suurusel alal modelleeriti lisaks valitud liikide (põder, tiigilendlane, rukkirääk ning raba- ja rohukonn) elupaigasobivuse seoseid rohevõrgustikuga. Kahe aasta jooksul (2015–2017) telemeetriliselt jälgitud põdrapulli liikumise kohta koostati animatsioon.
Tööst selgus, et üldjoontes on seni maakonna- ja üldplaneeringutega määratud rohevõrgustik elurikkust toetav, kuid pigem metsaökosüsteemi põhine. Rohevõrgustiku täpsustamisel tuleks jälgida, et ka teiste ökosüsteemide (nt niidud, sood) elustiku jaoks oleks võrgustik planeeritud sidusalt – et elurikkuse koondumiskohad ehk tugialad oleksid koridoridega ühendatud ühtseks tervikuks, mis toimib elupaikade ja liikumisteede võrgustikuna. Eraldi on planeerimisjuhendis tähelepanu pööratud linnalisele keskkonnale, kus räägime pigem „niidistikust“ ning uudsetest looduspõhistest lahendustest. Paremini tuleb läbi mõelda rohevõrgustiku aladel seatavad kasutustingimused. Et kasutustingimused oleks siduvad, peavad need olema selged ja üheselt mõistetavad. Näiteid selle kohta, mis on seni tehtud hästi ja mida saaks kasutustingimuste sõnastamisel paremini teha, leiab samuti planeerimisjuhendist, pikem käsitlus on toodud eraldi juriidilise analüüsi dokumendis.
Materjalid
- ja selle lisad
- ja selle lisad:
- maakondade skeemkaardid:
- maakondade skeemkaardid:
- Pärnumaa pilootalal.
Planeerimisjuhendi koolituste ettekanded:
Rohevõrgustiku planeerimisjuhendit tutvustasid:
• Riin Kutsar ja Pille Metspalu OÜ-st Hendrikson & Ko;
• rohe- ja ökoloogilise võrgustiku ideede arengust meil ja mujal maailmas rääkisid
• Kalev Sepp Eesti Maaülikoolist;
• Tuuli Veersalu Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonnast;
• Eleri Kautlenbach Rahandusministeeriumi planeeringute osakonnast;
• Andres Levald Rahandusministeeriumi planeeringute osakonnast.
Töö teostasid Riin Kutsar, Pille Metspalu, Kaile Eschbaum, Marika Pärn ja Jaanus Padrik (OÜ Hendrikson & Ko), Siim Vahtrus (Sihtasutus Keskkonnaõiguse Keskus), Kalev Sepp (Eesti Maaülikool) ning Jaanus Remm, Kertu Jaik ja Piret Remm (OÜ Rewild).
Töö tellis Keskkonnaagentuur. Töörühmas osalesid Merit Otsus, Margit Tennokene, Piret Palm, Birgit Parmas ja Aire Rihe (Keskkonnaministeerium), Eleri Kautlenbach ja Andres Levald (Rahandusministeerium), Madli Linder, Lauri Klein, Uudo Timm ja Peep Siim (Keskkonnaagentuur), Kaja Lotman ja Märt Öövel (Keskkonnaamet) ning Merly Kiisler (Põllumajandusamet).
Lisainfo: Madli Linder, [email protected], +372 5334 5379
Keskkonnaagentuuri juhitava ELME projekti raames katsetati Eesti hundipopulatsiooni suuruse määramist geneetilise uuringu abil.
Hundi arvukust on seni Eestis hinnatud nn klassikaliste loendusmeetoditega (kütitud loomad, vaatlused, jäljed). Traditsiooniliste meetoditega võivad aga kaasneda hinnanguvead, millel on erinevaid põhjuseid, nagu jäljeloenduseks ebasobivad lumevaesed talved, ebaühtlane küttimissurve jne. Ka on nii jälgede kui ka loomavaatluste järgi eri isendeid raske kindlaks teha, mistõttu tekib sama isendi mitmekordse loendamise oht. Mõned karjad võivad aga hoopis tuvastamata jääda. Hindamaks, kui palju on meie metsades hundi isendeid tegelikult, võib abi olla teaduspõhisel lähenemisel DNA kaudu.
2018.–2020. a toimunud uuringu käigus eraldati DNA ning tuvastati isendid ja loomade sugu nii kütitud huntide koeproovidest kui ka väljaheiteproovidest. Lisaks analüüsiti huntide murtud lammastelt kogutud süljeproove. Koerte ja hübriidide välistamiseks kasutati koerte vereproove.
Peamise analüüsimaterjali ehk väljaheidete kogumisse sai oma panuse anda igaüks. Väljaheiteid koguti 2019. a kevadeni eelkõige Mandri-Eestist.
Proovide kogumisel ja säilitamisel paluti järgida juhendit.
Proovide kogumiseks sai unikaalse märgistusega kogumiskotte ja juhiseid koordinaatoritelt või proovide kogumiskohtadest. Kogutud proovid paluti toimetada koordinaatoritele või kogumiskohtadesse.
Analüüside tulemused avaldatakse veebikaardil.
- uuringu tulemused veebikaardil(tulekul).
Lisaks Keskkonnaagentuurile lõid uuringus kaasa Eesti Jahimeeste Selts, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium.
Lisainfo:
Marko Kübarsepp, [email protected], +372 528 0850
Madli Linder, [email protected], +372 5334 5379
Rajakaamerapildid ja juhusliku kohtamise mudel
Eestis on rajakaamerate abi mitmete rakendusuuringute läbiviimisel ja eluslooduse seires kasutatud juba üle kümne aasta. Seires on rajakaameraid kasutatud eeskätt mitmete vähearvukate ja looduskaitseliselt oluliste liikide, nagu must-toonekure, kotkaste, kassikaku ja lendorava pesades toimuva jälgimiseks, aga ka sama-aastaste poegadega emakarude eristamiseks ning hundikarjade suuruse, järelkasvu ja tervisliku seisundi kohta info kogumisel.
Koos rajakaamerate laialdasema kasutuselevõtu, hindade taskukohasemaks muutumise ja töökindluse paranemisega on teadustöös üha enam tähelepanu pööratud metoodikate arendamisele, mis võimaldaks rajakaameratega kogutavat infot erinevate liikide arvukuse hindamisel ära kasutada, sh selliste liikide puhul, mille kõrge arvukus ja isenditevahelised väiksed erinevused ei võimalda erinevaid fotodele jäänud isendeid üksteisest selgelt eristada.
Aastatel 2018–2020 viis Keskkonnaagentuur ELME projekti raames läbi eksperimendi ulukite asustustiheduse hindamiseks rajakaamerate abil. Katsetati nn juhusliku kohtamise mudelit (random encounter model, REM), mis baseerub loodusesse juhuslikesse asukohtadesse paigutatud kaameratega kogutava pildimaterjali põhjal tehtavatel arvutustel. Rahvusvahelisel tasandil nähakse selle meetodi rakendamisel potentsiaali nii erinevate riikide eri piirkondades kasutamiseks kui ka võimalust seni väga erinevate seiremetoodikatega kogutud andmete võrreldavaks muutmisel.
Kahel esimesel katsetamise aastal tehtud töö aruanne annab ülevaate REM-metoodika katsetamise tulemustest kahel Lõuna-Eesti seirealal, pakkudes ühtlasi metoodika ressursitõhususe hinnangud ning arutledes kulutõhususe suurendamise, sh masinõppe kasutuselevõtu vajaduste ja võimaluste üle.
Viimati uuendatud 05.01.2024